Jõudes viimaks peale paari minutilist kiirkõndi koju, tormasin esimese asjana elutuppa. Ma ei olnud jõudnud isegi jalanõusid jalast võtta, rääkimata siis veel mantlist ja sallist.
Elutoas ringi vaadates nägin, kuidas televiisor mängis. Kuna ma väga täpselt teadsin, et mõlemad vanemad on tööl, pidi Nate kodus olema.
See pani mind mõtteid kergendatult ohkama, sest korraks oli mu peast läbi jooksnud mõte, et ta võis kusagil mujal olla. Näiteks kusagil metsas, peksmises oimetu ja eksinud.
Tõmbasin rutakalt koti üle pea ja asetasin diivanile. Sama tegin ka enda valge salliga, mille ma enda kaela ümbert ära tõmbasin. Kui ma enda mantli kallale asusin, pani see vaatepilt mind muigama.
Kõik mantli nööbid olid lootusetult valesti pandud.
See pani mind mõtlema, millisena ma tänaval olevatele inimestele tundusin. Oma kiire kõnni, ehmunud näo ja valesti seljas istuva mantliga võisin ma väga veidra mulje jätta.
Kui mitte hullu.
Mantli lahti nööpinud asetasin selle samuti diivanile ning seadsin sammud Nate’i toa suunas.
Minus oli teatud hirm selle ees, milline ta välja võib näha. Lootsin küll kogu südamest, et asi ei olnud nii halb nagu ma nende jutust aru olin saanud, kuid ma pidin end kõige hullemaks ette valmistama.
Teisele korrusele jõudes viisin pilgu vasakule, jäädes silmitsema koridori lõpus asuvat ust. See oli veidi irvakil ning selle sisemusest oli kuulda vaikset muusikat.
Kiirel sammul hakkasin sinnapoole tammuma, muusika minu kõrvus iga hetkega valjenemas.
Ukse ette jõudes sirutasin käe juba ette, et lingist kinni haarata, kuid uks järsult minu ees avanes.
Esimesena nägin ma Nate’i paljast rinda ja alaosa katvat käteräitikut. Tahtsin talle juba öelda, et ta endale riided selga paneks, kui mu pilk esimest korda selle hetke jooksul tema näole vilksatas.
Ma ahmisin õhku, pilk täis õudust.
Ja valu.
Ta oli minu pärast selline.
Nate’i silma alla ilutses suur sinikas, mis tundus iga hetkega aina jubedamaks minevat. Tema parem põsk oli täiesti punane ning seal olid väikesed haavad. Olin täiesti kindel, et enne pesemas käimist oli nendest verd immitsenud.
Tema paremast suunurgast jooksis veel endiselt verd, mida ta peale iga paari sekundi möödumist hunniku vetsupaberiga ära pühkis.
Vaatamata sellele, kui jube ta välja nägi, oli Nate’i näol vildakas naeratus.
„Mida sa siin teed?“ küsis ta, „kas sa koolis ei peaks olema?“
Lasin selle küsimuse enda kõrvust mööda. Selle asemel astusin talle hoopis sammu lähemale, murelik pilk tema nägu silmitsemas.
Tõstsin enda parema käe üles, tahtes puudutada tema silma alla olevat sinikat. Hetke kõheldes kätt üleval hoides, lasin selle viimaks alla tagasi.
„Kas see on valus?“ küsisin, hääl viimase sõna juures murdumas.
Ma tundsin end nii süüdi.
Nii süüdi, kui üks inimene end tunda sai.
„Miks sa seda tegid?“ pärisin uuesti, kui Nate mu eelmisele küsimusele õlgu kehitades vastas. „Sa poleks tohtinud. Sa-“
„Rahune maha. See ei ole nii hull nagu välja näeb,“ sõnas Nate veidi pahural häälel ja nõjatus vastu uksepiita, tumesinised silmad mind pingsalt jälgimas.
