Iidsete needus

1. Kodu, kallis kodu (järg)

Ülejäänud pärastlõuna veetis Roder masendusest murtuna. Ta lamas oma asemel, nägu seina poole ja tundis end otsekui põhjatusse kaevu heidetuna. Ta oli lõksus. Lootusetult lõksus. Ta mõte töötas palavikuliselt, kuid ainsatki head ideed ei tulnud. Üks oli kindel - Daulithiga ei abiellu ta kunagi. See tüdruk oli jõhkard, kes nägi temas vaid poliitilist võimalust. Roder ohkas. Elu koos temaga oleks põrgust hullem. Aga ta ei suutnud välja mõelda, kuidas sellest abielust pääseda. Ainsatki lootuskiirt ei paistnud kusagilt.

Päike oli juba loojunud ja kogu maailm pimedusse vajunud, kui korraga kostis toa kaugemast nurgast vaikne kõlksatus. Roder tõstis pea. See sai olla ainult Merida. Ta oli templis üles kasvanud, tundis siin iga salaust ja nurgatagust ning see polnud esimene kord, kui ta öösel Roderi juurde hiilis.

"Ma tõesti lootsin, et sa tuled," sosistas Roder. Ta ei saanud riskida. Uksetaga oli valvur ning libalohedel oli erakordselt hea kuulmine, eriti öövaikuses.

"Miks sa pimedas istud? Ega sa ometi küünlaid kokku ei hoia?"

Roder ohkas. "Ma unustasin."

Tekkis küsiv vaikus. Siis lõi Merida tulerauaga tuld ning sädemevihk pimestas hetkeks silmi. Minut hiljem lõi küünal laual leegitsema. Nähtavale ilmus punane sasipea, mille alt kaks taevasinist silma tähelepanelikult Roderit uurisid. "Midagi on juhtunud?"

Roder noogutas ja külaline lonkas lähemale. Seljas kandis ta oma reisikotti ning see tundus veidi kummaline.

"Ma kuulsin, et sa oled nüüd terve. Seega pole su mure ilmselt tervisega seotud."

Roder hingas pahinal välja. "Tead, Merida, mu vanaema tahab mind vägisi..." - ta otsis õiget sõna - "...naisele panna."

"Mida?" turtsatas Merida ja surus siis käed kohkunult suule. Mõlemad vaatasid pärani silmadega ukse poole, kuid kõik jäi rahulikuks. Templi uksed olid paksud.

"Ma ei usu oma kõrvu," sosistas Merida. "Kellele siis?"

"Hõbeiirise klanni Daulithile."

Merida vilistas vaevukuuldavalt läbi hammaste. "Vaene sina."

Roder noogutas. "Sa võiksid mind vähemalt lohutada."

Merida astus sammu tagasi ja vaatas teda nagu pidalitõbist. "Mõni mees saaks sellega palju paremini hakkama. Sõdurid reeglina ei lohuta. Nad torkavad sulle oksajupi hammaste vahele ja lohistavad su lahinguväljalt ära või kui asi väga lappesse on läinud, teevad sulle halastustorke kõrri."

"Karm värk teil, kuigi minu teada sa veel sõdur ei ole."

"Haa-haa, sõdur ollakse südames. Vanemate nõukogu käigu seenele."

Roder muigas mõrult. Vanemate nõukogu oli juba korra Merida tagasi lükanud, põhjuseks tema vasak jalg, mis sünnist saati teisest lühem. Sõduriks võis saada vaid veatu naine.

"Ah-jaa, suur tänu sulle kingituse eest. Seda oligi hädasti vaja."

Merida nägu venis naerule. Ilmselgelt tegid need sõnad talle rõõmu. Aga ta tõsines kiiresti. "Tegelikult on mul veel üks kingitus. Ma tahtsin selle tingimata isiklikult üle anda." Tüdruk tõi lagedale pisikese medaljoni ning libistas selle Roderile pihku. "See käib lahti ka."

Roder muigas, leidis õige koha ning medaljon avanes. Selle sees oli kaks pilti. Roder oli absoluutselt kindel, et need polnud Merida tehtud, nad olid selleks liiga loomutruud. Vasakpoolsel pildil oli punaste juustega tüdruk, all kiri MERIDA, paremal tumedapäine noormees ja nimi RODER.

"Daulith konfiskeerib selle kohe, kui näeb. Vanaema samuti."

Merida vaatas teda kavalalt. "Seega sa pead seda peitma."