Ela Minu Jaoks, Ma Suren Sinu Jaoks.

1. Osa

Ja halo kõigile! Uus osa ongi valmis! 😀

~Röögib rõõmust et ta on osa normaalselt valmis saanud ja see ei võtnud kaks kuud aega~

Okei, aitab mu plärast, raamatukoid, võite edasi koitada! :)🐛📚😘😁

Aa PS: Seletan mõistet Pakt- On nagu libahundi kari pmst, aga reeglid on nata teised ja seda seovad ainult lohehinged.
~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~
Aastaid  hiljem:
Anna Pov:

"Kuule, kas see ikka on hea mõte akadeemia pooleli jätta?" küsis Zoya mulle järgi kõndides oma maheda mesise häälega. "Jah, on küll. Kuule, sa näed ju ise ka et ma ei õpi seal midagi. Mu kallal ainult vingutakse kui ma julgen natuke teist teooriat pakkuda. Mida ma teha saan, et mind on lohed kasvatanud." vastasin ma tüdinult. "Aga akadeemia lõpetanud saavad ju alles paktidesse kandideerida." ta vaatas mind altkulmu pilguga.

Ta heledad juuksed olid treeningkavast tulles sassis, ta sinakad silmad mind pahaselt pendeldamas. "Ma ei liitu ühegi paktiga. Kas ma pole seda sulle piisavalt selgeks teinud. Ei, Zoya. Ma ei taha olla sunnitud kuulama kellegi käsku, ma ei ole loodud alfale alluma." ütlesin ma kindlal häälel. "Jah, ma lubasin sind sõjas alati aidata. Kuid ma ei allu ei sulle, ega kellelegi teisele. Ma lihtsalt täidan oma kohustust kodanikuna."

Ma võin päris kindlalt öelda, et pärast 96 aastat kadunud olemist, lohedega eraldatuses metsas elamist, oma perekonna surma pealt vaatamist ja peaaegu ise surnud olemist ei mõista mind keegi ja ma tean ise kõige paremini, mis mulle hea on.

Siin ma olen, oma 19 aastase keha ja 96 aastase mõttemaailma ja ajuga. Ma olen lohehing, mis tähendab, et suudan muunduda loheks ja ma vananen aeglaselt, kui üldse. Ma olen ka üks viimaseid, kes valdab täielikult puhast valget maagiat. Pärast 96 aastat pausi siit maailmast, otsustasin ma siia naaseda. Mitte et ma ihkaks kättemaksu, ma olen selle juba omamoodi saanud, vaid selleks et anda liialt karmile ja vihkavale endale teine võimalus.

Ma seisan Cassadania Impeeriumi müüridest kilomeetrite kaugusel koos Zoyaga, kaljuäärel ja silmitsen all laiuvat rohekate varjunditega metsa. See on minu jaoks nii kutsuv. Koht kus võid unustada kõik mured, elada olevikus, kindlas hetkes ja unustada minevik. Sellest edasi laiub udune silmapiir, kus kusagil kaugustes peaks asuma teine impeerium, Mustade impeerium Ravendoure. Juttude järgi võttis pärast Draco surma juhtimise üle tema poeg Damian, ühtlasi olles ka pakti "Dargid" alfa.

Paremal pool laius teine kaljuäär, Cassadania pank, mille all ootasid ees kohisev meri ja metsadega kaetud maa. Koht, mille sooviksin jäädavalt oma mälust kustutada. Ja vasakule jäi silmapiirini laiuv suur lagendik ja heinamaa, kus kasvas tuhandeid liike lilli ja taimi, kõike mida süda ihkab. Ja nii jätkus see aina edasi, orgude ja kaljude ja lagendikkude ja metsadega, kuni avastamata maadeni.

Kuigi mu maagia võib puhas olla, ei tunne ma end puhtana. Ma tunnen end läbikukkununa, haledana. Sest kõik mis ma tegin, oli mu probleemide eest põgenemine, enese peitmine kõige selle ilu ja elu eest, selle asemel et nendega silmitsi seista.

Mu mõttemull lõhkeb alles siis kui Zoya mul käega silme ees vehib. "Ah, mida?" küsisin ma teda silmitsedes. "Jumal, sa ajad hirmu peale. Sa seisid kümme minutit liikumatult nagu kivi kaugustesse vahtides. Ma tahtsin sulle öelda, et suundun tagasi impeeriumi, mu paus hakkab läbi saama ja õpetajana oleks päris hale hiljaks jääda. Tuled ka tagasi?" küsis ta murelikult mind pingsalt jälgides. "Ei, mitte praegu. Ma sirutan natuke tiibu ja teen tiiru metsa kohal." vastasin ma talle ise kaugutesse vaadates. "Oh, okei ise tead." ta silmitses kahtlevalt ees olevat. "Lenda turvaliselt." ta keeras ümber ja lahkus impeerumi poole, must jakk üle õla visatud, oma hooletu hoiakuga.

Ta on teistsugune, kui teised. Kui ma peaksin teda kirjeldama, ütleksin et ta on "erapooletult ükskõikne" ja "hooletult hooliv". Erapooletult ükskõikne, sest ta pole äraostetav ja külma närviga teeb ikka seda mida tema heaks arvab. Ja hooletult hooliv, sest ta paistab, nagu teda ei huvitaks keegi, kuid sügaval sisimas ta jälgib ja peab meeles, teab alati su muresid ja aitab.

Võibolla sellepärast ta määratigi pärast minu kadumist impeeriumi juhtima. Jah, te kuulsite õigesti, ta on juht. Peale selle on tal veel oma pakt ja ta teeninglaager, kuhu ta mind kangesti suruda tahab, kuid see ei edene tal.

Ma vaatan ta kaugenevat kogu. Ma olen end siia 7 kuuga juba kaunikesti sisse jõudnud elada. Mul on oma tuba, kuid see on vaid asjade hoidmiseks. Muidu olen ma 24/7 õues, kas muundununa, või endana. Ma magan õues, ühe valvetorni tipus keras, olles poolenisti vaht, poolenisti lihtsalt laisklev magaja.

Ma lähenesin kalju äärele. Päris ääreni jõudnud vaatasin ma alla. Kõva 800 meetrit kukkumist. Mu suule tekkis naeratus. Ma heitsin end kaljult alla, pea ees lennates ja naerdes. Ma naudin adrenaliini. See äratab mu ellu, muutes muidu halli kivi emotsioone täis värelevaks linnukeseks. Ma ootasin kuni maapind hakkas lähenema ja siis muundusin, surudes tiivad lahti täpselt enne kokkupõrget maaga. Taimed paitasid mu kõhtu kui ma täie kiirusega üle heinamaa tuhisesin. Oodatust kiiremini, tulid mulle vastu puud. Ma keerasin ühele poole, teisele poole, alla, üles kuni leidsin pääsu puude vahelt välja, et kiirust aeglustada.

Ma jäin oma valge lohega keset metsa hõljuma otsides ja kuulates. Ma tulin jahile, sest ega toit end ise ju ei tasu.

Polnud vaja kaua oodata Kui ma kuulsin vasakult ragistamist ja sahistamist. Lendan sellest natuke eemale ja maandun metsa. Muundun tagasi inimeseks, sest metsas on nii natuke kergem liikuda. Tõmban saapasäärest välja jahinoa ja suundun krabina poole. Põõsast ettevaatlikult eest ära tõmmates märkasin jänest võilillelehti söömas. Lohede kuulmine tasub end suurelt ära. Ma püsin hiirvaikselt, oodates et jänes mulle lähemale liiguks.

Kuid äkki kikitab ta pingsalt kõrvu ja lõpetab söömise. Ta kuulis midagi. Kostab oksa raks ja jänes jookseb põõsaste vahele.

Kurat, ma ei liigutanud ju end. Ma tõusen põõsaste vahelt püsti ja uurin oma ümbrust. Vasakust silmanurgast märkan kedagi puude vahel liikumas. Vaatasin sinnapoole, keegi sammus vaikides mööda metsa, must kuub taga lehvimas, kapuuts peas. Kas see on Must? Mõtlesin ma iseendale.

Astusin sammu edasi, kui kuulsin oma jala all kerget raksu. Persse. Seisatasin poole sammu pealt. Kogu pööras pea siiapoole. Ta arvatavasti märkas mind. Korraks mõtlevalt seistes ta peatus, kuid siis ta hakkas rahulikult siiapoole sammuma ja ma olin ebakindel, mida teha. "Um, kas te teate, et te viibite Cassadania Impeeriumi metsades, härra?" küsisin ma vaikselt ebakindlal häälel. Härra, mida ma üritan? "Kui te pole impeeriumi kodanik, siis palun, et te lahkute." ma üritasin seda sööta talle ette nii ettevaatlikult kui võimalik.

Ta püsis vait ning kõndis minu poole edasi. Oskamatta midagi teha, ma lihtsalt seisin seal nagu ohmakas. Ta jäi seisma päris minu ees ja suunas pilgu maast minule. Ta tumedad silmad puurisid mind. Kuid äkki hakkasid need õrnalt värelema. "Uskumatu," sosistas ta tasakesi. "Pärast kõiki neid aastaid, ma arvasin et sa oled surnud. Et sa võtsid ta endaga kaasa, ega naase iial." ta hääl oli külm, kuid mitte surnud, mahe ja sametine. Ma sain kohe aru millest ta rääkis, ma sain kohe aru kes ta oli. Mu pilk oli tema omale kinnistunud ja ma surusin noa endale tugevamalt pihku. "Damian." ütlesin ma vaikselt.

Ma teadsin et mul pole teda enam põhjust karta. Kuid vanad mälestused torkisid mind nagu tuhat tulist nõela. "Kas sa natuke liiga kaugele pole uitanud?" küsisin ma rahu säilitades ja suunasin pilgu maha. "Tõsi," muheles ta, "kuid uitamine pole päris õige sõna." Ma kortsutasin kulmu, saamata aru, mida ta sellega mõtleb. Mu nukid tõmbusid juba noa pigistamisest valgeks. "Segaduses?" küsis ta. "Küll sulle kunagi kohale jõuab." ja ta haihtus, jättes endast maha pahvaka musta udu, mis varsti hajus. 

Mis just juhtus?
Pärast nii paljut aega, ei olnud see kohtamine midagi sarnast sellele, mida olin endale ette kujutanud. Tegelikult, see oli päris kummastav.
~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~•~
Ja jälle tuleb vastu see kurvastav lõpp. 🙃

Kuid ärge heitke meelt, uus osa on varsti tulemas!

Vabandan ka kui osa algus oli igav, aga mul oli teile vaja nata inffi jagada, muidu te oleksite jumala lost kui ma lihtsalt kirjutaks.
😬
Aga praeguseks musid, kallid, õhupallid!😘💗🎈(sorry kui ma kellegi lause varastasin)

Love, AnnuWrites 💕