Ela Minu Jaoks, Ma Suren Sinu Jaoks.

2. Osa

Ja uus osa on siin!!!
(Ma tean, et ma retard, et pole uuendand mingi pool aastat srry)
A nautige osa (seekord vb nata igav, läheb paremaks kui storyline jooksma hakkab, ma luban)
😘
————————————————————

Ma liikusin rutates tagasi impeeriumi poole. Mõtted jahtimisest ja lendamisest olid peast pühitud kui lehed tuule poolt. Muundudes ja tõustes lendu esimese laigu taeva juures, mille leidsin. Suundusin üle heinamaa, lennates, ise närviliselt mõeldes. Mis just juhtus? Kuidas, miks? Ma olin segaduses. Ma tean, et sellest mis juhtus oli palju aega möödas, kuid mulle meenus ikka ja jälle see õhtu, ma ei suutnud teda ette kujutada muuna kui koletisena. Jah, kuigi ma tean, et see ei ole tema, kes süüdi on. Kuigi ma tean, et tegelikult Draco sundis teda selleks, Draco tegi temast koletise. Kuid ikkagi jooksid teda nähes üle mu selja judinad.

Värava juurde jõudes noogutasid vahid mulle ja lasid mul siseneda. Ma kõndisin läbi suure turuväljaku, eirates kõiki pilke, mis olid minule suunatud. Kuni mulle kõndis vastu Zoya. "Pühade vägi, Anna, mis sinuga juhtus!?Sa oled näost valge nagu lubjapintsel." ta piidles mind ja ma tundsin aina suuremat soovi talle valetada. "Ma, eh, ma kohtasin ühte vana sõpra." vastasin ma närviliselt naeratades. Ta saatis mulle skeptilise pilgu, mu nägu millimeetri haaval uurides. "Anna, mis juhtus?" küsis ta uuesti, seekord oli tema häälde segunenud natuke pahameelt. "Kas see tundub mõistlik teema, mida keset turuplatsi arutada?" küsisin ma temalt seepeale. Ma panin tähele, et mitmed silmapaarid, kes meid ennem huviga jälginud olid, pöörasid nüüd pilgu kõrvale. " Oh, lihtsalt tule." mõmises ta pahaselt ja hakkas palee poole liikuma. Ma järgnesin vaikides.

Jõudnud palee uksele hakkas Zoya rääkima. "Nii, nüüd võid rahulikult seletada, mis juhtus." ta liikus sujuvalt koridoris edasi, suundudes oma toa poole. Ma vaikisin hetkeks, mõeldes kuidas seda talle ette sööta. "Uh,... Zoya, ma kohtasin Damianit." ütlesin ma vaikselt. Ta seisatas sammu pealt, millele järgnes see, et ma kõndisin talle otsa. "Mida?" küsis ta vaikselt, kuid raevuga. Ta keeras end ümber, et minuga silmitsi siesta. "Ja sa arvasid, et see on asi mis 'pole tähtis' ?" Ta pilk väljendas äärmist segadust ja arusaamatust. "Ma vist ei hakka sind kunagi mõistma." lausus ta edasi kõndides. Kuid ta oli kurssi muutnud. Selle asemel et oma tuppa minna, liikus ta nüüd strateegiaruumide poole. "Kas sa ikka saad aru, mida see tähendab? See et ta siin samas ringi hulkus. Ja veel tema ise. Ta ründab meid. Ta plaanib rünnakut ja kui me ei valmistu, siis me langeme." Need olid tema viimased sõnad enne kui ta ruumi ukse taha kadus.

Kuidas võib küll see inimene olla ikka nii julm loodud? Tappa üksteist tüki maa või hunniku kulla pärast. Erimeelsuste ja ahnuse, armukadeduse pärast. Ja siis nad ütlevad, et 'me läheneme asjale inimlikult'. Mis siis üldse on inimlikkus? Maskeeruda intelligentsi taha ja selle taga tappa nagu loom? Zoya tundus mulle kui üks neist.
------------------------------------------------------------

Hiline õhtupoolik

Anna Pov:

Ma olin end lohena kerinud oma tavalisele magamiskohale, ümber ühe valvetorni, kui märkasin valvurite tihenemist. See loll ilmselt tõesti arvab, et keegi ründab. Ma ei lasnud end sellest häirida ja lasin silma looja.

Ärkasin terava valu peale vasakus tiivas. Mu pea sähvas üles, ma olin saanud nooletabamuse. Vaatasin pimeduses ringi ja lasin silmadel harjuda. Hetke pärast vihises minust mööda järgmine nool, vaevalt mu turjast möödudes. Ka valvurid olid märkanud. Mõni neist oli haavatud. Vaikselt ärkas üles kogu äärelinn, häirest teavitatud ja liikusid kesklinna poole. Nonii, hakkab jälle peale. Sõdurid ja lohed kogusid end müüri taha, valmistudes rünnakuks. Miks? Nad isegi ei tea mis see oli veel. Kuid ma pidin oma sõnad kohe tagasi võtma. Üle müüri vihises meeletu hooga must lohe, purustades plasmahooga esimesi hooneid. Tema taga järgnesid teised. Läheb lahti. Ma tõusin lendu, elavalt möirates, ees lendavaid lohesid sihtides. Nad liikusid sujuvalt eest.