Iidsete needus

2. "Taevaratsu"

Nad tegid paenade küla kohal laisa kaare ja maandusid kohas, kus teerada põõsaste vahele kadus. Nad riietusid ja hiilisid edasi, kuni küla nähtavale ilmus. Seda ümbritses madal savimüür, kuid otse nende ees kõrgus lai väravakaar. Kui ennist oli seal seisnud kolm meest, siis nüüd oli neid vähemalt kümme. Kõik toetumas oma kirvestele. Kõigil ees näod nagu oleks nad just äsja midagi haput söönud.

Roder ja Merida vahetasid pilke. Vaatepilt polnud kuigi lootustandev. Vaikides astusid nad lähemale. Paenad seisid nagu raidkujud. Nüüd oli kogu väravaava neid täis. Mida lähemale nad jõudsid, seda enam hakkas Roder kahtlema, kas nende plaan ikka oli kõige mõistlikum. Võib-olla oleks olnud targem minna otse Nardosse, kus elasid inimesed ja peatusid kaupmehed, ja sealt saata kiri Kirsiõiele? Kuigi see oleks viitnud kohutavalt palju aega.

Nad peatusid väravast kümnekonna meetri kaugusel. Keegi ei küsinud, mida nad tahavad. Mõni paena mõmises endamisi, kuid enamus lihtsalt vaikis. Mida kauem Roder neid vaatas, seda vähem ta imestas, miks paenad ja libalohed teineteisega läbi ei saanud. Kivikujudega polnud just lihtne suhelda, eriti kui neil oli terav kirves käeulatuses ja mõrvarlik pilk silmis.

"Me otsime Kirsiõit," lausus Roder viimaks. "Me tahame temaga rääkida."

Mõmin muutus veidi valjemaks, kuid keegi ei kiirustanud Roderile vastama. Umbes minuti pärast tekkis tal kuri kahtlus, et nad ei vastagi talle, kuid siis tegi üks paenadest suu lahti ja lausus: "Kirsiõis ei taha sinuga rääkida."

Roder vaatas teda, pea viltu. "Sa ei küsinud ju seda tema enda käest?" Ta polnud kuulnud, et paenadel oleks olnud mingeid telepaatilisi võimeid, kuid iial ei võinud ju teada.

Paena mõmises ja liigutas kõrvu, aga enne kui ta vastata jõudis, lükati sarvilised jõmmid väravaaugus kahte lehte ning heledapäine tüdruk ilmus nende vahelt nähtavale. Ta kähvas midagi kurjalt ning turjakad kirvemehed tõmbusid temast kaugemale.

Näol lai naeratus, astus Kirsiõis lähemale. "Milline üllatus! Ja Merida on koos sinuga. Ma arvasingi, et need olete teie, kui ma kuulsin, et lohed tiirutavad küla kohal." Kirsiõis oli täiesti ebapaenalikult elav ja jutukas. Väravas seisvate meeste kõrval nägi ta välja nagu pisike kääbus, nagu kümneaastane - võib-olla ta oligi, Roderil polnud kunagi olnud juhust seda küsida - ja ometi pelgasid nad teda. See paistis välja nende hoiakus ja ebalevas pilgus.

"Mõmmikut ei olegi?"

Kirsiõis heitis Roderi poole etteheitva pilgu. "Mõmmik magab. Mul ei ole vaja teda kodukülas kaasas kanda. Aga tulge juba. Või meeldib teile siin väravas seista?"

Roder väristas õlgu ning nad astusid sarviliste meeste vahelt läbi.

"Ärge pange neid tähele," lisas Kirsiõis. "Nad lihtsalt kaitsevad oma kodu. See on neil veres." Kindlakäeliselt juhtis Kirsiõis nad majadevahelisse käikude rägastikku. Kuni silmade kõrguseni olid hooned erksate värvidega kaetud. Roderil oli tunne, et kõige rohkem meeldis paenadele sinine, kollane ja punane. Sinine ornament kollasel taustal ja uksed kõik punaseks võõbatud. Naised ja lapsed olid taas tänavad vallutanud ja kirvemehed silmist kadunud. Paenade naised polnud mingil juhul vaikivad põrnitsejad. Nad kädistasid elavalt omavahel ja heitsid nende poole uudishimulikke pilke. Loomulikult ei saanud Roder sõnagi paenade keelest aru, aga see-eest ta lausa tundis, kuidas need pilgud ta selga puurivad. Lõpuks ei pidanud ta vastu ja küsis Kirsiõielt.

"Sa oled kuulus, kui sa juhtumisi ei tea." Kirsiõis heitis talle üle õla kavala pilgu. "Mis sa arvad, mitu korda ma olen neile meie seiklustest rääkinud? Vähemalt sada, ma ütlen sulle. Ja nüüd nad näevad sind oma silmaga."

"Haa-haa, kuidas nad teavad, et see just mina olen?"

"Kui paljusid ringihulkuvaid libalohenoormehi sa oled kohanud?"