Iidsete needus

3. Torm

Roderi äratas koputus uksele. "Jah?" ühmas ta.

Uks paotus. "Ma väga vabandan," kuulis ta laevapoisi häält. "Lõunasöök ootab. Muidugi, kui te ei soovi..."

"Juba tulen," lausus Roder ja ajas end istuli. Ta kuulis koputust Merida uksele. Sellele vastas tige lõrin. Ust paotada laevapoiss ei söandanud. Selle asemel kuulis Roder, kuidas kiired sammud jooksujalu eemaldusid ja kajuti luuk kolksuga kinni lükati. Roder muigas endamisi. Huvitav, kas ta julgeb meid ka järgmisel korral äratama tulla?

Roder tõusis ja ringutas. Siis avas ta ukse ja astus koridori. Õhus oli tunda toidu lõhna. Siis paotus kõrvalkajuti uks ning Merida pistis nina välja. "Kas lähme ja vaatame, mida "Taevaratsu" köök väärt on?"

Roder noogutas ning Merida ulatas talle käe. Nad astusid mööda koridori edasi ning avasid messi viiva ukse. Neid võttis vastu avar ruum ja summutatud jutuvada. Enamuse messist võttis enda alla suur ovaalne laud, mis oli kaetud valge lina ja arvukate vaagnatega. Ümber laua oli seitse tooli ja sama palju taldrikuid. Kaupmehed olid juba kohal. Roder ja Merida istusid ning mõne hetke pärast liitus nendega Aranvir, "Taevaratsu" tüürimees. Tema kannul puges sisse laevapoiss. Heites Roderi ja Merida suunas ettevaatlikke pilke, asus ta vilunud liigutusega liudadelt kaasi tõstma ning lauasistujaid serveerimisel abistama.

"Meid on täna siin lauas tavalisest rohkem," lausus Lodrig. "Kapten ise ei saanud kahjuks tulla, kuid isand Aranvir asendab teda. Ta annab meile ülevaate eelseisvatest plaanidest ning kuulab ära meie ettepanekud ja soovid. Ja meie uutele sõpradele," ta noogutas Roderi ja Merida poole, "julgen ma kinnitada, et "Taevaratsu" köök on imeline. Meie kokk on kõrgelt hinnatud kõigis pealinna peenemates söögikohtades ning meil on tõeliselt vedanud, et ta nõustus meid sellel reisil teenindama. Ja mitte väikese raha eest. Aga asi on seda väärt, sest vilets köök on tõeline nuhtlus igal vähegi pikemal ekspeditsioonil."

"On teil neid palju seljataga?" Mitte, et see Roderit eriti huvitanud oleks. Ta lihtsalt üritas viisakat vestlust arendada, mõistatades samal ajal, millest võisid koosneda need pruunid pallikesed ta toidu sees. Igaks juhuks lükkas ta need vaikselt taldriku servale.

"Pool Mirethat olen läbi reisinud." Lodrig ajas rinna ette ning pajatas pikalt ja laialt erinevatest seiklustest, mida ta läbi oli elanud. Kui neist ka pool oli tõsi, kahvatunuks tema kõrval isegi Münchausen. Samal ajal rändasid pallikeste kõrvale veel mingid valged, ussjad moodustised. Ülejäänud toit oli liha ja tuvastatavad juurviljad ning need kadusid kiiresti Roderi näljasesse kõhtu.

"Aga libalohed on äärmiselt haruldased," lisas Lodrig lõpetuseks. "Nad elavad ainult Loheorus ning sellele retkele asudes ma salamisi lootsin neid kohata, kuid kuni tänaseni polnud mul õnne."

"Ma mäletan, milline sensatsioon see oli, kui mingi aeg tagasi libalohebeebi Salingánas müüki tuli," lausus Lodrigi kõrval istuv hallipäine kaupmees, kelle nime Roder oli juba unustanud. Vanamees vangutas pead ja sügas oma lühikest habet. "Milline oksjon see oli... Hind tõusis lõpuks 120 000 kuldrahani. Ja see oli kõigest titt, kelle ellujäämist ei garanteerinud keegi."

Vähemalt ühel lauas istujal oli seda kuuldes suu ammuli vajunud. See oli Aranvir. "Sada ja kakskümmend TUHAT!" pomises ta, puurides silmadega Roderit ja Meridat. "See on ju röögatu varandus!"

"Selle peale võid mürki võtta," noogutas hallpea. "Ostjaks oli Rhubaldur isiklikult, kuigi siis oli ta veel üsna tundmatu tegija. Aga raha tal oli ja kulutada oskas ta ka."

Peaaegu oleks Roderil toit kurku kinni jäänud, sest korraga taipas ta, kellest jutt käis. See sai olla ainult Fibi - vaevalt Rhubalduril rohkem libalohesid oli.

"Ma olen alati mõelnud, kui palju täiskasvanud libalohe eest oleks võinud saada," jätkas kaupmees heietamist. "Kuigi ma kardan, et nende püüdmine võib osutuda arvatust keerulisemaks."