Iidsete needus

5. Torni emand (järg)

Nette võttis pooliku hirve ja tõstis selle nagu udusule laualt maha.

"Ma väga vabandan," lausus ta Fionella poole vaadates. "Sinu me unustasime täitsa ära. Ma kohe toon midagi lauale."

Fionella vaatas teda pärani silmadega. "Mul polegi eriti isu," piuksatas ta, aga Nette tõi sellegipoolest eelmise päeva hautise ja tüki sinki lagedale.

"No-nii, isand Roder. On aeg võlg tasuda."

Ja korraga Roder taipas, et ta on pigis. Tal ei olnud lugu. Õigemini tema lugu algas ärkamisega metsas ega olnud põrmugi kuulamist väärt.

"Mulle löödi vist millegagi pähe," lausus ta viimaks ja katsus pead. Muhk oli täitsa alles ja katsudes valus. "Ma ei mäleta midagi, mis enne seda oli."

Nette kulmud olid kerkinud kõrgele. Ta vaatas Roderit ja uuris ta muhku. "Ma arvan, et sul vedas, et üldse ellu jäid," lausus ta viimaks. "Mõni on väiksemastki koksust kõrvad pea alla pannud."

"Ma arvasin, et sa oled lihtsalt totakas," lausus Fionella.

Nette puhkes naerma. "Kui inimesel on niipalju oidu, et ta oskab hirve süüa, siis rohkem polegi vaja." Siis jäi ta Fionellat silmitsema. "Vahest aitab su kaunis kaaslane sind hädast välja?"

Fionella langetas silmad. "Ma ei tea, kui huvitav mu lugu on," venitas ta viimaks. "Ma olen täiesti tavaline tüdruk, õhulaeva kapteni tütar ning laevas üles kasvanud."

Nette vaatas teda, pea viltu. "Ma ütleks, et algus on küll paljutõotav."

Fionella muigas. "Juhtus see, et Ferá krahv pidas meid kinni ja... ühesõnaga meid visati vanglasse."

"Jäite salakaubaga vahele," noogutas Nette mõistvalt. "Mida te siis vedasite?"

"Relvi mässajatele. Aga mul õnnestus põgeneda ja pihta panna Ferá krahvi valvelaev, ainult õnnetuseks pikiti õhupall ammunooltega auklikuks. Ma püüdsin küll parandada, aga hästi see ei õnnestunud. Ühesõnaga ma kaotasin gaasi ja kukkusin lõpuks keset Süvalaant alla. Nii lihtne mu lugu ongi."

"Ja Ferá krahv ei hakanud sind jälitama? Mina oleksin sulle kohe kogu oma laevastiku järele saatnud."

"Haa-haa. Kogu ta laevastik oli koos Rhubalduri omadega manöövritel, krahv ise ka. Kogu Ferás oli ainult kolm valvepaati, kaks neist tegin ma enne põgenemist kahjutuks ja kolmandaga lasin jalga. Aga see ei tähenda, et ma pääsenud olen. Kindel see, et ta laseb mind jälitada."

"Pole probleemi. Kui mõni Ferá krahvi sõdur peaks julgema oma jalga minu maadele tõsta, siis elusana ta tagasi ei lähe." Nette muigas tigedalt. "Aga vaevalt ta oma mehi siia saata julgeb."

"Teie vahel on mingi tüli?"

"Jah, isand Roder. Sellest alates, kui ta kaks aastat tagasi minult Senlaci künkad röövis. Ainsad külad, mis mulle makse maksid. Ma ei puhka enne, kui olen ta maksa välja rebinud."

Tuli koldes oli madalaks vajunud. Seintel tantsisid tumedad varjud. Roder haigutas.

"Kui mõtlematu minust!" hüüatas Nette seda nähes. "Teil on raske päev seljataga ning te kindlasti igatsete voodite järele." Ta haaras riiulilt õlilambi ja süütas selle. "Lähme, ma näitan teile toad kätte."

Neil tuli minna järsust keerdtrepist üles, kuni nad jõudsid kitsasse koridori. Selle otsas oli üksainus uks, mille Nette avas.

"Isand Roder, mul on au," lausus ta kergelt kummardudes. "See ruum on täna öösel teie päralt."

Laiadest laudadest põrand nagises veidi, kui Roder Nette kannul sisse astus. Tuba oli avar, kõrge laega ning kõikjal, kuhu lambi valgusvihk vähegi langes, võis näha mitmesuguseid esemeid, instrumente ja asju, mille otstarvet ei osanud Roder isegi oletada. Kõike seda kattis paks tolmukiht nagu poleks seda tuba juba aastaid kasutatud. Ainult nurgas lösutav hiiglaslik voodi oli puhas, tekid ja padjad ootamas väsinud rändurit.