Iidsete needus

7. Kaldale uhutud

Kaks tundi hiljem puudutas paadi põhi krabinal kaldaliiva. Fionella heitis aerud kõrvale ning hüppas nõtkelt põlvekõrgusse vette. Roder järgis tema eeskuju ning üheskoos haarasid nad kinni paadi ninast ning tõmbasid selle kaldale.

Nad seisid kitsal rannaribal järve ja kõrgete puude vahel. Sadakond sammu eemal paistsid veepiiril suured kivirahnud otsekui oleks mõni hiiglane need sinna pillanud.

"Kuidas oleks hommikusöögiga?" Nette vaatas neile küsivalt otsa. "Suuremaks vaaritamiseks vabatahtlikke vist pole?" Nette hääletoon ütles selgelt, et tema seda kindlasti ei tee ja Fionella polnud ka mõttest väga vaimustatud. Nii sõid nad lihtsalt leiba, juustu ja sinki.

Sinki lõigates heitis Nette Fionella poole jaheda pilgu. "See on Rhubaldur, kes sind jälitab, mitte Ferá krahv."

Fionella vaatas talle vastu ega pööranud pilku ära. "On sel vahet? Nad on liitlased."

Nette raputas end ja kehitas õlgu. "Ega vist." Ta tõusis ja läks eemale suurte kivirahnude juurde.

Roder vaatas talle järele ja pööras siis pilgu Fionella suunas. "Oled sa mõelnud, mida me edasi teeme?"

Fionella nägu oli hapu nagu oleks ta sidrunit söönud. "Ma ei tea, mida sina plaanid, aga mina lähen igatahes Banadari. Mul on seal sugulasi ja tuttavaid."

Roder hammustas huulde. Mõte end Fionellale külge haakida polnud vist kõige parem. Temal polnud Banadaris kedagi, kelle juurde minna. Huvitav, kas Nettel oleks äkki abikätt vaja? Ta vaatas kivirahnude suunas. Nette oli end kivile istuma sättinud ja vaatas üksisilmi järve enda ees. Ilmselgelt polnud ta kõige rõõmsamas tujus, aga Roder ei lasknud end sellest segada.

"Mis sa arvad, kui N'gant minema läheb, kas me saame siis tagasi Torni minna?" küsis ta end Nette kõrval sisse seades.

Nette hääl oli väga sünge, kui ta lausus: "Torni ei ole enam."

Roder vaatas talle arusaamatult otsa.

"Seda suitsu näed seal?" Nette nõksas lõuaga vastaskaldalt tõusva suitsuvine poole. "Sa ei arva ju, et N'gant küpsetab seal liha?"

Ja korraga Roder taipas. "N'gant pani Torni põlema!"

Nette noogutas. "Sõjas on see tavaline."

Roder toetas pea kätele ja vangutas pead. "Sa poleks pidanud meid aitama."

Nette pööras pead ja vaatas nüüd Roderile teravalt silma. "See on asi, mida ma eluski ei kahetse. Ma olen Torni emand, Baldur Halli tütar ja kuulsate Nottwingrite järeltulija. Ma ei luba mingisugusel Rhubalduril endale öelda, keda ma võin oma katuse alla võtta ja keda mitte."

Tekkis vaikus. Nette võttis kivikese ja viskas selle järve. "Ma ei teinud seda ainult teie pärast," lausus ta viimaks. "Ma vist ütlesin sulle, et viimased kaks aastat olen ma Tornis üksi elanud. Eile õhtul sain ma aru, et ma enam ei suuda. Ma kas tulen teiega või lähen lolliks. Lihtsalt N'gant tegi lahkumise teistsuguseks, kui ma oleksin soovinud."

Taas sulpsatas kivike järve. Nette ohkas raskelt ja pahvatas siis naerma. "Nüüd olen ma kodutu hulgus nagu teiegi, aga mul on midagi, mis mulle jõudu annab." Nette tõusis kivilt ning korraga oli ta pilk täis kalki halastamatust. "Ma vannun, Rhubaldur, et tuleb tund, mil ma Torni eest sulle kibedalt kätte maksan - isegi, kui ma selle nimel oma elu peaksin andma!"

Siis ta keha lõtvus ning Roderi poole pöördudes polnud ta hääl enam nii kohutav. "Ma arvan, et meil on aeg tagasi minna," lausus ta. "Mõned asjad oleks vaja veel selgeks rääkida."

Nad sammusid tagasi laagrisse.

"Me peame otsustama, mida edasi teha," lausus Nette. "Kui N'gantil vähegi mõistust peas on, siis ta meid ei jälita. Esiteks pole ühe tüdruku põgenemine vanglast nii suur kuritegu. Teiseks tähendaks meie jälitamine tema väesalgale kolmepäevast ringi kõigepealt Suurele Laaneteele ja siis tagasi siia. Kas tal tõesti pole midagi targemat teha, kui oma meestega Süvalaanes ringi jalutada?"