Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

6# Mängud

See osa on paberil seisnud juba eelmise nädala neljapäevast, kuid mul polnud lennukis minimärkmikusse kritseltatud hieroglüüfe varem aega sõnadeks ümber tõlkida.

Vabandan.

Olen viimasel kahel nädalal olnud täiesti lambavaimustuses Ed Sheerani uuest albumist. Mees on veidralt geniaalne, ainult tema suudab kanda üksteise otsas triiksärki pusa ja pintsakut. Sellepärast siin ka see video, vb ei lähe nii hästi osaga kokku, aga selle laulu saatel kirjutasin ma enamus sellest, järgmisest ja ülejärgmisest peatükist.

Replay, replay, replay

Replay.

-------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Rivistusime suurel väljakul enne päikesetõusu, toksisin oma metallist saapaninaga väikeseid kivikesi asfaldis. Haigutasin kuuldavalt.

Ma polnud kunagi olnud hommiku inimene, kui kella viit saab üldse hommikuks nimetada. Kodus oleksin ma sellel ajal alles teist külge pööranud.

Selle mõtte peale käis mu rinna alt läbi tuhm valutorge, Kodu. See sõna kaotas siin iga päevaga üha rohkem oma tähendusest ja see oligi kõige kurvem.

Mis saab siis, kui ma enam ei mäleta?

Lõin kivikest tugevamini. See pääses oma pigivanglast ja veeres laisalt paar meetrit eemale ühe heledapäise siilisoenguga tüdruku talla alla, kes kärsitult ühet jalalt teisele tammus.

Meie meeskonnas oli kolm tüdrukut ja kolm poissi. Mina, Emily, Ruuben, Teet, Mihkel ja Liisa. Emilyt ja Teetu olen ma sulle juba kirjeldanud kuid ülejäänuid nägin ka mina alles teist korda.

Ruuben oli pikk, tuhmblondide lühikeste juuste, siniste auku vajunud silmade ja laibajumega poiss. Täielik vastand päevitunud ja tumedajuukselisele Teedule, kelle täidlastel huultel tantsiskles õrn naeratus.

No tõesti, kas see poiss ka kunagi oma ülipositiivsest hoiakust loobub? Ka miski ei aja teda vihale? Mulle piisas juba varajasest ärkamisest.

Ruuben, oh kuidas mulle see nimi meeldis Ruuben, Ruuuuuben. Veider.

Igatahes, kutt oli õbluke, nägi isegi hädisem välja kui mina ja lähivõitluses temast erilist asja ei olnud, jooksmises samuti mitte. Küll aga oli meie väikses tutvusringis eelmisel õhtul välja tulnud, et Ruuben oli väikest viisi arvuti geenius + olid tal lahingustrateegiate ja missioonide läbiviimises alati head tulemused.

Niisiis mitte täiesti mõttetu juhtum, nagu näiteks.. mina.

Mihklil olid tumedapoolsed kartulikoore värvi juuksed, mittemidagiütlev nägu. Kui ma nüüd vaatama hakkan, siis ei olnud meist keegi siin välimuse poolest väga eriline. Arvatavasti mängis ka see suurt rolli meie "spiooniprogrammi" tarbeks välja valimises. Mida tavalisem sa välja näed, seda lihtsam on sul massi sulanduda.

Mihkli nägu raamisid kandiliste saviraamidega prillid, kuid praegu oli ta need läätsede vastu vahetanud. Ta nägu nägi ebatavaliselt lage välja.

Poiss oli parajalt hüperaktiivne ja valju, arvates endast kordi rohkem, kui ta tegelikult korda saata suutis. Kutt oli pehmelt öeldes ärritav.

Liisa oli tumeda siilikaga ja hallide silmadega tüdruk. Tal peaaegu puudus rinnakorv ja seetõttu võis teda liibuva spordirinnahoidja ja sarnaneva kostüümi tõttu kergesti poisiks pidada.