Iidsete needus

8. Varjud öös

Otse Roderi ees vedelesid loendamatud kondid. Paljaks näritud, pooleks hammustatud, mõnel liharibadki veel küljes. Ja ümberringi leviv hais tundus tülgastav. Roder kirtsutas nina ja püüdis end jalule ajada, ent samal hetkel kuulis ta häält. Keegi oleks otsekui ninaga õhku nuuskinud.

Roderi süda vajus saapasäärde. Oli see hunt? Karu?

Nüüd tabas ta kõrv selja tagant kerge sahina nagu liigutaks keegi end oma okstest asemel.

Külm higi nõrgus mööda Roderi selga alla, kui ta aeglaselt pead pööras. Põõsad varjasid pesa ta pilgu eest, aga ragina järgi otsustades ajas loom end jalule.

"Põgeneda siit!" vasardas Roderi peas ainuke mõte, kuid jalad olid hirmust halvatud ega kuulanud sõna.

Kostus summutatud urinat ning okste vahelt ilmus nähtavale õhku nuuskiv koon. See oli suur, hirmuäratav. Roder oleks tahtnud karjuda, aga ta kopsudes polnud enam õhku.

Siis märkas elukas Roderit ning ta suu avanes. Õhku rebestas kõrvulukustav möire. Ila tilkus looma kämblapikkustelt kihvadelt. Ja tema silmad, need olid kollased ja täis õelust. Vaikne, halisev "Aaa..." oli ainus, mille Roder suutis kuuldavale tuua.

Loom silmitses hetke Roderit, otsekui tema maitseomadusi hinnates. Siis ilmus nähtavale võimsate küünistega käpp ning ta tegi esimese sammu poisi poole.

"Appi!" pääses viimaks karje Roderi suust.

Midagi nii kohutavat polnud Roder kunagi varem näinud. Sellist looma poleks tohtinud olemaski olla. Pea ja käpad nagu lõvil, oksarisu turritamas pulstunud lakast, aga lõvi ta ei olnud, sest tiibadega lõvisid ei ole olemas.

Roder sulges silmad. Ta ei suutnud vaadata lähenevat surma.

Miski vihises üle Roderi pea. Järgnes raevunud möire. Ettevaatlikult paotas Roder silmi. Näis, et elukas oli ta hetkeks unustanud. Tema küljest tolknes välja nool ning looma kilavad silmad otsisid uut vaenlast.

Järgmine nool tabas teda kaela. Lõrisedes sööstis loom paigast. Siis märkas Roder Nettet jääraku serval. Tüdruk heitis vibu käest ja haaras oda. Surunud selle ühe otsa maasse, sirutas ta teraviku läheneva koletise poole ning siis loom hüppas.

Valuröögatus oli kõrvulukustav, kui loom kogu oma rünnakuhooga oda otsa lendas. Viimasel hetkel hüppas Nette kõrvale, pääsedes nii kohutavate küüniste eest. Oleks ta sekundi murdosa hilinenud, oleksid need ta ribadeks kiskunud.

Aga võitlus ei olnud veel läbi. Kuigi raskelt haavatud, püüdis koletis end ometi jalule ajada. Rinnust välja turritav oda segas teda. Raevukalt püüdis ta seda välja kraapida, ent tulemusteta. See hetkeline viivitus päästiski Nette. Tüdruk libistas end loomast eemale. See püüdis teda haarata, kuid kohutavad küünised ei ulatunud enam temani. Kohutava lõrinaga viskus ta tüdrukule järele, kuid takerdus oda otsa ja prantsatas uuesti maha. Üle jääraku kaikus kõrvulukustav karje, täis valu ja vihkamist.

Nette nihkus haavatud loomast veelgi kaugemale, ent ta silmad jälgisid tähelepanelikult iga ta liigutust.

Koletis paljastas hambad, urises ja püüdis uuesti tõusta. Tema suunurgast nirises verd ja ta lõõtsutas raskelt, aga vihahelk tema silmades polnud kuhugi kadunud. Aga ta suutis Nette suunas teha vaid kaks sammu, siis varises ta kokku. Metsik hääl sumbus kiiresti valu täis halinaks. Visklemisest sai surmaagoonia. Lõpuks läbistas looma värin, tema võimsad küünised kaevasid veel korra maad ning siis jäi ta liikumatult lebama. Ta silmad kustusid, ta oli surnud.

Roder suutis vaevu hingata, vaadates lamavat korjust. Ta jalad värisesid ikka veel ja süda peksis nagu meeletu.

"Nii et sinuga on kõik korras?" Fionella hääl oli tuhm, kui ta ligemale astus. Läbi häda suutis Roder noogutada.

"Tegelikult meil vedas," lausus Nette vaikselt, kui nad tagasi laagriplatsi poole astusid. "See mantikorn oli alles kutsikas, ilmselt hiljuti pesast välja aetud."

"Minu meelest on see hämmastav, et neid nii kaugel läänes kohata võib," sõnas Fionella. "Nii palju kui mina tean, pesitsevad nad peamiselt Raudmägedes ega tüki eriti mujale."

"Kes teab?" kehitas Nette õlgu. "Võib-olla hakkavad neil vanad elupaigad kitsaks jääma?"

Õhtu eel vihm lakkas ning pilved hajusid. Nad sõid vaikides. Fionella oli ilmselgelt vihane. Roder polnud kindel, kas tema või Nette peale. Tõenäoliselt mõlema.

Sel ööl oli valu eriti piinav. Aerutamisest saadud rakud ta peopesades olid ammu lõhkenud ning nende punetavate haavade sisse olid jõudnud tekkida juba uued rakud. Roder imestas, et tal oma käsi vaadates süda pahaks ei lähe. Aga Roder ei kurtnud. Ta surus hambad tugevamini kokku ja sikutas aeru hoolimata valust. See oli nagu karistus. Roder polnud päris kindel, mille eest, aga ärateenitud oli see kindlasti.

Veidi enne koitu tegi Nette viimaks peatuse. Sõnagi lausumata hüppas ta kaldale ja sidus paadi lähedal kasvava puu külge. Hambaid tugevasti kokku surudes ronis Roder talle järele ja aitas onni ehitamisel kaasa niipalju, kui ta värisevad jalad ja krampi kiskuvad käed seda lubasid. Sellele järgnes traditsiooniline külm eine. Kõik nad olid surmani väsinud, keegi neist ei jaksanud söömise ajal rääkida.

Siis võttis Nette kolm oksaraagu ja nad loosisid välja selle päeva valvekorrad. Tuimalt silmitses Roder lühikest oksajuppi oma peos. Jälle esimene vahikord. Roder ei jaksanud isegi õlgu kehitada.

Roderi jalad värisesid, kuid ta ei usaldanud ennast piisavalt, et istuda. Selle asemel liikus ta ringi, liigutas end, hõõrus silmi ja uhtus neid jaheda jõeveega. Aeg venis nagu tatt.

Aga ta sai hakkama. Viimaks oli päike piisavalt kõrgel, et Fionella üles ajada. Vaevaliselt tuikus ta onni juurde ja sikutas tüdrukut varbast. Jalg tõmmati järsu rapsuga ära ning hetk hiljem ilmusid nähtavale Fionella unised silmad. Roderit nähes läksid need kummaliselt suureks.

"Roder? On sinuga kõik korras?"

"Miks sa küsid?" uuris Roder üllatunult.

"Sa... Ah, ei midagi." Fionella raputas end ja ronis sõnagi lausumata onnist välja. "Poe pessa, enne kui ära jahtub."

Roderile polnud vaja seda kaks korda öelda. Ta poleks eluski uskunud, et puuokstest asemele vajumine võiks olla selline õndsus. Roder tundis veel, kuidas ta tekki kohendati, enne kui ta musta unenägudeta unne suikus.

Hakkas hämarduma, kui Roder uuesti silmad avas. Tüdrukud olid juba söönud, aga nad olid Roderi jao kõrvale pannud. Seda oli rohkem, kui varasematel kordadel. Tunduvalt rohkem.

"Kuidas sa ennast tunned?"

"Suurepäraselt!" See oli muidugi vale, aga ta lootis, et keegi ei märka.

Nette vaatas teda, pea viltu. "Näita oma käsi!" Ilmselt see, mis ta nägi, ei meeldinud talle, igatahes kirtsutas ta Roderi haavu vaadates nina.

"Sa oled vist ilusamaidki näinud," pakkus Roder, mispeale Nette mühatas.

"Homme hommikul jõuame Laska järveni. Mõned ööd veel ja siis oleme päkapikkude valdustes," lausus ta. "Pea vastu."

Sel ööl tõusis udu. See laotus laamadena jõe kohale ning taevas särav kuusirp muutis selle hõbedaselt sillerdavaks. Nad sõudsid ja sõudsid ning ühtäkki sai jõgi otsa. Viirastuslikud puutüved nende ümber kadusid ja nad leidsid end korraga keset halli hämarust.

Nette ohkas kergendatult ning nad sõudsid veel tunni jagu piki järve lõunakallast. Paadi põhi krabises kaldaliival, kui Nette viimaks randus. Lähenevast koidust polnud veel märkigi.

Nad olid pisikeses abajas, mida kummaltki poolt varjas tihe võsa. Kuna kaldad olid järsud, ei saanud nad paati kaldale tõmmata. Nette sidus selle puu külge. Siis ronisid nad käsikaudu teed kobades konarlikust kaldanõlvast üles. "Ma arvan, et enam pole mõtet end varjata. Edasi sõidame juba keskpäeval. Mida kiiremini me päkapikkudeni jõuame, seda kiiremini oleme pääsenud."

Nad ei hakanud isegi asju paadist välja tõstma, ainult hädapärane - tekid ja hommikusöök. Fionella võttis ka oma koti - ta ei lahkunud sellest kunagi. Esimene valvekord langes seekord Nette õlgadele. Roder ja Fionella mähkisid end sealsamas liivases nõos tekkidesse.

Päike oli juba tõusnud, kui Nette nad äratas. "Üles!" kähvas ta. "Kiiresti!"