Iidsete needus

8. Varjud öös (järg)

Roder oli jalul enne, kui toimuv talle pärale jõudis.

"N'gant on kohe siin," hingeldas Nette. "Või vähemalt osa tema sõjasalgast."

"Meie asjad? Toit?" piuksatas Fionella, kuid Nette raputas pead. "Selleks pole aega."

Samal hetkel kostis eemalt kaeblikku ulgumist. Nette noogutas. "N'gant muundas oma sõdurid huntideks."

Fionella oli näost kaameks tõmbunud. "Meil pole lootustki nende eest ära joosta."

Nette raputas pead. "Ma kavatsen nende vastu maagiat kasutada." Ta silitas kaelas rippuvat Sherenari sõrmust. "Aga te peate siit kaduma. Muidu võib see ka teid vigastada." Nette tõukas neid järvest eemale. "Jookske! Nad on kohe siin."

Pikemalt aega raiskamata tormasid nad laugest kaldast üles, hõredasse männikusse. Maapind tõusis veelgi ning siin-seal kõrgusid vägevad kivihiiglased kõrgete puude vahel. Roder jooksis, kuni pisted küljes sundisid ta peatuma. Hingeldades toetus ta vastu puud.

Fionella olukord polnud kriipsu võrragi parem. "Mina enam kaugemale ei jookse," teatas tüdruk. "Mis seal vahet, kas hundid kisuvad mind lõhki siin või sada meetrit kaugemal?"

Roder noogutas. Nad leidsid pelgupaiga lõhes kahe kivimüraka vahel. Fionella kössitas maha ja kattis kõrvad kätega. Ehtsad hundid ründavad hääletult, kuid need seal ei olnud päris. Nad kilasid nagu jahikoerad ning tulid üha lähemale ja lähemale. Siis korraga paisus see vihaseks lõrinaks. Fionella tõmbus veelgi enam kössi.

"Nad murravad ta maha," lausus ta vaikselt. "Nette ei ole võlur. Mis maagiast ta räägib?"

Õhk oli korraga täis metsikut urinat ja kiledaid valukarjeid. Isegi Roderil tekkis tugev tahtmine kõrvad kinni katta. Kui need hääled mind unes kummitama ei hakka, olen ma õnnesärgis sündinud, mõtles ta.

Ja siis saabus vaikus. Nagu noaga lõigatult. Roder kikitas kõrvu, aga kuulda polnud midagi.

"Nüüd tulevad nad meile jälgi mööda järele," pomises Fionella.

Roder tundis, kuidas tal südame alt külmaks tõmbus. Ta kujutas nii elavalt ette, kuidas hundid maad nuuskides künkanõlvast üles ronivad. Vihakihvatusega pühkis ta selle mõtte peast. Ta kobas nuga oma vööl ja tõmbas selle välja. See oli lühike, aga ääretult terav. Mitte terasest, vaid... luust? Vähemalt see meenutas luud. Tal polnud mingit kavatsust ilma võitluseta alla anda.

Aeg venis. Ikka veel valitses ümberringi haudvaikus. Roder kiristas hambaid. "Nii saamatud nad ka pole, et siiamaani me jälgi otsivad," pomises ta ning püüdis end püsti ajada. Fionella haaras tal käest.

"Ära mine! See võib olla lõks."

Roder vaatas korraks ta poole ja kehitas siis õlgu. "Võib-olla nad ootavad, kuni me nälga sureme?"

Ta tõmbas end Fionella haardest lahti ning astus kivide vahelt välja. Ta ei näinud kedagi. Vaikus oli ikka veel täielik. Roder nuusutas õhku - ta haistis verd. See oli nii tugev, et mattis kõik teised lõhnad enda alla. Ettevaatlikult hiilis ta künkanõlvale lähemale.

Esimene, mis ta nägi, oli nende paat. See hulpis tühjana järveveel ning tuul lükkas teda üha kaugemale kaldast. Siis langetas Roder pilgu ning pilt, mis talle avanes, oli pehmelt öeldes võigas. Tema ees oli tõeline lahinguväli. Enamus huntidest polnud mitte lihtsalt tapetud, vaid sõna otseses mõtted tükkideks kistud. Kogu nõlv järve ja metsa vahel oli täis ärakistud kehaosi, soolikaid ja verd. Ettevaatlikult laipade vahel teed otsides hakkas Roder alla laagri poole laskuma.

Siis märkas ta Nettet. Tüdruk lamas alasti põõsaste vahel, keha kaetud vere, liiva ja lehepuruga. Ta ei liigutanud.

"Nette!" karjatas Roder ning sööstis tüdruku juurde. Õrnalt katsus ta pulssi ning talle tundus nagu miski tuksuks ta sõrmede all. Vaevu tuntavalt. "Fionella!" röögatas ta ning tundis end korraga nii abituna.