Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

7# Vaimusõdalased

Vaimusõdalased

* * *

Pühendan selle osa Juustusaiale, tema super innustava kommentaari eest. Tänan sind.

------------------------------------------------------------------------------------------------------

Oigasin ahastusest ja valust. Olime jõudnud kontrollpunkti esimesena, kuid mis hinnaga. Olin saanud kummikuuli tabamuse täpselt vastu kukalt, mis pani mu tasakaalu kaotama ja ma koperdasin, värvilised täpid näo ees tansiskledes otsaesisega vastu ees seisvat kasetüve.Mööda otsaesist voolas alla midagi sooja ja siirupitaolist. Kõrvades vilises ja süda tahtis suure peavalu pärast pahaks minna.

Tõmbusin kägarasse ja ootasin veidi, et mu pea väheke olukorrast selgust looma hakkaks, sest praegu tuhmistas kõike terav valu otsaesises ja kuklas.

Arvatavasti meenutan ma praegu kahe sarvega ükssarvikut.

Keerasin end kõhuli ja avasin meeled ümbritsevale.

Kuulsin Teetu ja Ruubenit üksteisega kiiresti ja pineval häälel vestlemas, teised olid kogunenud kobaras nende ümber.

Keegi pole mu kadumist märganudki? Ehk peaksin väheke kõvemini oigama?

Viskasin selle mõtte peast ja ajasin ennast vaevaliselt punaseks määrdunud kasetüve najale püsti. Pilt virvendas ohtlikult ja tasakaalu meel ei tahtnud minuga koostööd teha, kuid puu abiga sain siiski paar sammu oma meeskonna poole astutud.

Viimane samm osutus saatuslikuks. Mu paremat jalga varitses roheliste vetikatega kaetud lomp. Vajusin läbi pehme pinnase ja prantsatasin istuli loiku.

Vähemalt sellega püüdsin nende tähelepanu.

Turtsatasin, kui viis ehmunud nägu minu poole pööras. Teet ja Mihkel olid hetkega püsti ja tormasid minu poole, see ajas mind lihtsalt veel rohkem itsitama.

"Issand Anna, kas kõik on korras?" Mihkel küsis ja pigistas mind õlast.

"Vaata teda, tal pole kõik korras, ta on üleni verine." Paanitses Teet ja hakkas kotis sobrama. Paar hetke pärast tõmbas ta kotipõhjast lagedale musta teraga noa, mille tupp oli tehtnud tumedast nahast ja mille pidemel ilutsesid mitmesugused vööras keeles kirjutised. Noa pea meenutas oma metallist mütsikesega mingisugust vanaaegset pitsrit. Poiss hakkas sellega oma valge alussärgi äärt nüsima.

Mu naeratus laienes ja ma ei suutnud kihistamist jätta.

Ta rebib mulle oma särgist sidet, nagu mingis kohutavas chick flickis. See kutt on liiga palju romantilist ilukirjandust lugenud.

"Ma arvan, et tal on suuremat sorti peapõrutus, vaata kuidas ta irvitab, ta ei mõista midagi." Rääkis Mihkel teadja häälega ja uuris mu silmi, tõmmates laud teineteisest nii kaugele, kui võimalik.

Rehmasin ta käed endalt maha, enne, kui ma siin metsas ka veel pimedaks suudan jääda ja muigasin. "Ma olen siin samas sõber, ehk küsid enne minu käest kuidas ma ennast tunnen ja alles siis lippad diagnoose panema." Norisin ma teda irvitades ja ajasin ennast Liisa abiga püsti. Tüdrukud ja Ruuben olid samuti kohale jõudnud.

"Ja Teet, kas sa lõpetaksid?" Vaatasin tema särgi rebimist lõbustatult. "Ma olen täiesti kindel, et meil on seal seljakotis sidet ja pealegi, see polegi nii hull." Lõpetasin ja tõstsin käe laubale. Ahhetasin, kui tundsin sõrmi peahaava puutumas.

See oli lühike, umbes pooleteise sentimeetrine sakiliste servadega haav otse mu juuksepiiril. Pöörasin pilgu oma riietele. Sellest haavast tuli rohkem verd, kui oleksin arvanud. Mööda kaela voolas siiani peenike verejõgi, mis eksles mu kaelakumeruste ja rangluu vahel. Musta särki katsid tumedad märjad laigukesed. Ma polnud kindel, kas need olid tekkinud lompi kukkumise või mu pea ja kase kohtumise tagajärjel.