On augustikuu... kesköö. Tänavaid valgustab ainult täiskuu. Kõik on vaikne, väljas pole ühtegi hingelist. Siiski mööda teed jalutab üksinda noor neiu. Ta jalutab aeglaselt, tal jooksevad silmist vaiksed pisarad, aga siiski ta naeratab. Ta on kohalik, võinoh homseks juba oli kohalik. Ta on mööda neid külateid kõndinud kolme aasta jooksul juba tuhandeid kordi. Siiski see jalutuskäik on eriline ja erinev. See on tüdruku viimane jalutamine nendel teedel, sest homme ta kolib perega ära. Tütarlaps elas küll seal vähe, aga siiski oli see südamelähedane küla. Neiu vaatab ringi, iga koha, iga teega tulevad erinevad mälestused meelde. Seepärast ta naeratabki... meenutab vanu häid aegu. Ta mäletab, kuidas ta jooksis nendel teedel, kas siis sellepärast, et mängis sõpradega politseid ja pätti või siis lihtsalt jooksis, kuna teda kiusati... muidugi mitte halvasmõttes vaid lihtsalt nagu sõbrad ikka vahepeal kiusavad üksteist. Pisaraid tuleb järjest rohkem juurde... sõbrad... Inimesed, kes päästsid ta... Rahvas, kes andsid tähenduse sõnale sõber. Talle meeldib nendest mõelda, kui tema inimesed. Just nendega ta saab olla temaise ja ta ei pea põdema, et teda imelikult vaatama hakatakse. Tüdruk kardab... kardab, et inimesed, kes praegu ta elus nii tähtsal kohal, hakkavad võõrduma temast, kui ta kolib. Ehkki ta täna nägi alles oma sõpru, ta juba igatseb neid... nende jutu... nende naeru... nende nalju. Pisaraid tuleb veelgi rohkem juurde. Neiu nutab hääletult... Ta on 16... Sõbrad tähendavad temajaoks kõik. Ta küll tülitses nendega, aga lepiti samakiiresti kui tülli mindigi. Ta ei kujuta oma elu ilma nendeta ette... Neiule meenus, kui palju ta emaga kakles ja vaidles kolimisega seoses, aga ema ei mõista teda... ütleb, et ta saab ju külla tulla, aga see pole see... Tüdruk istub bussijaama... koht, millega seoses mälestusi kõige rohkem... Talle tuleb meelde üks talvepäev... oli külm, aga ta istus kambaga seal... nad naersid kaks tundi seal järjest... Neiu naeratab läbi pisarate... Vaikselt ohates võtab ta ühe suitsu taskust ja läigatab selle. Kell on küll palju, aga tal pole veel kavaski koju minna. Ta mõtleb, et see küla, mis on ometigi nii pisike, on ta elus tähtsal kohal... Just siin toimus ta esimene suudlus, esimene armumine, esimene parima sõbra suhe poisiga, esimene läbu, esimene suhe... Ka 9. lõpetas ta kohalikus koolis... neiu naeratab, meenutades 9. klassi. Ta oli ainuke tüdruk klassis... see oli alati ta unistus olnud ja see täituski... Lõpuks hakkab tüdrukul jahe ja ta hakkab kodupoole minema. Ta kõnnib viimast korda oma koridori sisse... nooruk uinub nuttes...
