Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#8 Vale jalaga voodist välja

#8 Vale jalaga voodist välja 

* * *

Kuuseokkad torkisid mind igast küljest, tüvest immitsev vaik kleepus mu särgi ning sõrmede külge ning oks mu tagumiku all oli liiga peenike ja kitsas, et ennast vehekenegi mugavalt tunda. Ühes asendis juba umbes tund järjest, liigutamata istumine pani mu selja aega-ajalt krampi tõmbuma ning jalad surisesid juba pikemat aega, tundus, nagu oleks mu sääremarjadesse pesa teinud väiksed punased sipelgad.

Olin kõige selle eest tänulik, ka läbilõikava tuule, mis kuuseokstes ulgus, valutava pea ja kohutava külma eest. Need jubedad tingimused täitsid kõik suurepäraselt ühte ülesannet - nad ajasid mu une minema.

Olin magamata olnud täpselt 20 tundi 12 minutit ja 8, nüüd 9, 10, 11 sekundit.

Keerutasin kontrollpunktist saadud üles suunatud noolega käepaela sõrmede vahel- Vaimusõdalased, seda see tähendas. Me olime läbinud esimese kontrollpunkti ning teeninud oma: valge meeskonna nimele 100 punkti. Lisaks sellele olime me punase meeskonna pihta piisavalt palju kummikuule saatnud, et sinna veel korralikud 10 otsa liita, polnud paha esimese päeva kohta.

Kontrollisin oma salve üle just paar hetke tagasi, minu 30 kuulist oli alles 27. Olin päris kindel, et need kõik tabasid sihtmärki.

Üritasin oma nüüd juba kuni reiteni surisevaid jalgu veidike liigutada, polnud vaja, et ma alakeha tundetuse pärast oksa pealt alla prantsataksin.

Kõrval puu otsas mitu meetrit all pool norsatas Teet, tema pidi olema valves järgmine. Tahtsime kõik umbes korralikud 4-5 tundi magada, enne, kui hakkame uuesti liikuma.

Minu valvekord oli järjekorras esimene. No.. tegelikult mitte, Teet ja Mihkel nõudsid tungivalt, et ma saaksin oma ükssarviku oleku pärast terve aeg magada, kuid mu hiiglaslik uhkus ei lasnud sellel juhtuda.

Järgmine kord neela oma uhkus alla ja ära mängi lolli Anna. Ei tea, kas ma olen ainukene, kes räägib iseendaga kolmandas isikus. Tüdruk, ma arvan, et sa said sellelt punase meeskonna relvavennalt kõvema paugu, kui arvasid.... või siis sellelt kaselt...

Seega, nõudsin ma jonnakalt endale esimest valvekorda, mis pidi kestma 2 tundi ja nüüd ma siin istusin ja maitsesin ise enda uhkuse hapusid vilju.

Loll, loll, loll.

Veekindel, must käekell, mille olin endale enne kõige kõrgema siin asuva kuuse otsa ronimist käele kinnitanud hakkas vaiksel häälel piuksuma, andes märku minu valvekorra lõppemisest. Ohkasin kergendatult ja hakkasin püss seljas oks oksa haaval alla poole laskuma, vaikselt Enrique Inglesiase Bailandot ümisedes. Laulul endal polnud tegelikult midagi viga, aga Inglesias, kas ta tõesti ei osanud laulda millestki muust peale naiste ja teksapükste? Mees on olnud muusika äris, palju? 20 aastat, 25? Kas see ära ei hakka tüütama? Tundub, et mitte.

"Psssst , eu, aja jalad tagumiku alt välja ja loovuta mulle oma oks, sinu kord valvet pidada."

Teet oma oksal ainult nohises ja magas edasi. Tegutsesin hetke ajel ja oma unise peaga tagajärgedele mõtlemata. Ma lihtsalt väga tahtsin sinna oksa peale, et saaksin pea tüvele toetada ja kerra tõmmata. Ma lükkasin Teedu alla.

Alles siis, kui ta oli oma poolteist meetrit kukkunud ja oigamine kostus üle terve metsatuka, mõistsin ma oma viga. Ükskõik kes siit hetkel umbes 200m raadiuses olid kuulsid poissi oigamas ja samblavaibal püherdamas.

Hüppasin samuti alla ja maandusin graatsiliselt täpselt Teedule otsa.

Suurepärane Anna, võid ennast õlale patsutada.