„Äpu,“ naeris John, haaras maast minu õlakoti ning virutas selle klassi teise otsa, otse Gavini sülle. Viimane hakkas samuti naerma ja tõmbas koti luku lahti, kallates kogu koti sisu klassi ette laiali.
Surusin hambad tugevasti kokku ja rahustasin end mõttega, et varsti on see läbi. Nad tüdinevad minu kiusamisest ja tegelevad enda asjadega edasi.
Vaikides tõusin enda pingilt klassi keskmes püsti ja sammusin näiliselt rahulikul sammul klassis ettepoole. Tundsin endal paari klassis viibiva õpilase kaastundlikke pilke, samal ajal kui mu kõrvu kostus Harperi kile naer.
„Kuidas nunnul Nate’il läheb?“ küsis ta naeru vahepeale, tagumik toetumas matemaatika õpetaja laua peale.
Käed enda lumememme mustriga kapsuni käistes rusikasse surunud, proovisin ma Harperist mitte välja teha. Tema pilkav hääletoon ajas mu marru.
Klassi ees seisma jäädes viisin ühe kiire pilgu Gavinile, kes end vastu tahvlit toetas, näol lai irve, mis mu südame pahaks ajas. Enda põlvedele laskudes haarasin maast õlakoti ja hakkasin kiiresti sinna enda asju tagasi laduma.
„Tegelikult on mul hoopis üks teine jutt,“ alustas John, hääles teeseldud rõõmsameelsus.
Pilku põrndalt tõstmata kuulsin, kuidas ta jalanõude kurdisev hääl mulle aeglaselt lähenes, kuni viimaks peatusid kaks firma jalanõud otse minu nina ees.
Neelatasin.
Minu käes olnud õpik pudenes mu sõrmede vahelt maha. Tõstsin aeglaselt pilgu Johnile, kes mulle võlts rõõmsameelsusega ülevalt alla vaatas.
„Kuigi ma tavaliselt...“ alustas ta. Johni kulm tõmbus kergelt kortsu, kui ta pilgu enda taha viis. Klassis valitses hetkeks täielik vaikus, kuid siis ta käratas: „Kõik välja. Kõike peale teie nelja.“
John ostusas enda kaaslaste poole, kes nõustumise märgiks naerda pugistasid. Välja arvatud Michael. Ta seisis klassi tagumises nurgas, kulm kortsus ja näol sünge ilme.
„Ja peale sinu, kullake,“ pöördus John uuesti minu poole, kui klass üleliigsetest õpilastest kiiresti tühjaks valgus. Lahkuvate õpilaste näol oli kergendus. Kergendus, et nemad minu asemel ei olnud.
„Asume siis nüüd asja kallale,“ lausus John. Endisest rõõmsameelsusest ei olnud enam jälegegi. Ta nägu oli sünge ja täis kõige jubedamat vihkamist, mida ma iial näinud olin.
„Gavin, tõsta ta püsti,“ ütles ta.
Ajasin silmad ehmunult pärani, kui tundsin, kuidas keegi minust seljatagant kinni haaras ja mu kerge liigutusega püsti tõstis. Ma ei punninud isegi mitte vastu. Selle jaoks olid mu lihased hirmust tuimad.
Käed minu küljest eemaldusid ning hetke pärast seisid mu ees neli Vihkajate kamba liiget. Michaelit nende hulgas ei olnud.
„Kuigi ma tavaliselt tüdrukutele viga ei tee, siis sinu puhul võin ma erandi teha,“ sõnas John kareda häälega, „mul on sinust kõrini. See et sa mind eile kogu kooli ees alandasid ei jää karistuseta.“
Ta astus mulle sammu lähemale, mille peale ma instinktiivselt taganesin.
„Meil kõigil on sinust kõrini,“ täpsustas Evey, keerutades enda pulksirget juuksesalku ümber nimetissõrme.
„Kõigil,“ noogutas Harper.
Kõik neli astusid mulle aina lähemale, samal ajal kui mina taganesin. Järsku tundsin, kuidas mu selg põrkus vastu tahvlit, tõkestades ma taganemisteed.
„Näed ise,“ irvitas John, „sul pole minu eest pääsu.“
Tema nägu oli minu omast ainult paari sentimeetri kaugusel. Johni silmades, mis ainiti minu omadesse puurisid, välgatas jõhkrus.
