Iidsete needus

12. Ootamatu ettepanek (järg)

Rusutud meeleolus marssis ta läbi koridoride ja lükkas toa ukse jalaga pärani.

"Mu isand!" Kelso vaatas talle toasügavusest ehmunud näoga vastu. "Kas juhtus midagi?"

"Ah, ei midagi erilist," lõi Roder tülpinult käega ja asus higiseid riideid seljast kiskuma. "Lihtsalt hetk tagasi tehti mulle ettepanek oma sõbrad maha müüa! Vastutasuks lubati kuninga sõprust ja ülevoolavat lahkust."

"Hm," tegi Kelso, aidates samal ajal Roderil riideid seljast võtta. "Ja mida te vastasite, kui küsida tohib?"

Roder mühatas. "Mis sa ise arvad? Näen ma siis välja nagu tüüp, kes oma sõpradega äri teeb?"

Kelso heitis talle vilksamisi pilgu. "Teie sõnadest ma järeldan, et te keeldusite."

"Täpselt nii." Roder lükkas lahti vannitoa ukse ning ronis sooja vette. "Oma arust tegin ma seda väga selgelt ja ühemõtteliselt."

"Kui te lubate," sosistas Kelso talle ligemale kummardudes, "siis kes teile selle ettepaneku tegi?"

"Lord Mauros," sosistas Roder vastu. "Või nii ta end vähemalt tutvustas."

Mõnda aega valitses vaikus, mida häiris vaid vee solin.

"See on kummaline," pomises Kelso viimaks.

"Mis nimelt? Kas ettepanek või isik, kes selle tegi?"

Kelso kummardus taas lähemale. "Tavaliselt ei tee lord Mauros selliseid ettepanekuid isiklikult. Reeglina kasutab ta selleks vahendajaid."

"Ah, käigu see lord Mauros kus see ja teine," ägestus Roder, lüües rusikaga vastu vett. "Mul on olulisemaidki asju, mille peale mõelda!"

Kelso vaatas teda imelikult, kuid ei öelnud midagi. Alles siis, kui Roder juba pingil lamas ja Kelso ta väsinud lihaseid masseeris, sosistas ta Roderile kõrva:

"Mina teie asemel vaataksin ette!"

"Mis?" Roder pööras oma näo järsult Kelso poole.

"Lord Mauros võib olla väga ohtlik vastane, kui teda pahandada," jätkas Kelso endiselt häält tasandades. "Enamasti ei julge keegi talle ära öelda."

"Ah, vahet pole." Roder ei võtnud neid sõnu kuigi tõsiselt. Lõppude-lõpuks polnud tal ju plaanis igaveseks Eonachi lossi jääda. "Anna mulle parem nõu, kuidas oleks võimalik kaks riius olevat tüdrukut ära lepitada."

"Te peate silmas Torni emandat ja preili Fionellat, kas nii?"

Roder purskus naerma. "Mul on tunne, et sa oled pagana hästi informeeritud. Kust sa teadsid?"

"Vabandust, aga loss lausa heliseb kuulujuttudest."

"Noh, sellisel juhul sa tead mu probleemi." Roder vajus taas mõnusalt pikali. "Ekko arvab, et neid tuleks veenda ära leppima."

"Lootusetu üritus."

"Kusjuures ma ise arvan sedasama," ohkas Roder. "Lootusetu ja ülimalt ebameeldiv, aga ma lubasin Ekkole, et ma vähemalt proovin." Roder tõusis ja haaras oma riiete järele. "Oskad sa mulle Nette ruumidesse teed juhatada?"

"Otse loomulikult."

Vaevalt pool tundi hiljem olidki nad teel lossi teise tiiba. Kuigi päikesetõusust oli möödas vaid mõni tund, ei kõhelnud Roder pikalt, teades Nette harjumust varakult tõusta.

Mida lähemale ta jõudis, seda aeglasemaks muutus ta samm.

"Aga mida ma talle ütlen?" küsis ta korraga Kelso poole pöördudes. "Ma ei saa ju lihtsalt sisse sadada, et kuule, lepi nüüd ilusasti Fionellaga ära?"