Iidsete needus

13. Kutse

Tontlik kuuvalgus heitis läbi akna kummalisi varje. Kelso oli Roderi juba aegsasti äratanud ning nüüd istus poiss une ja ärkveloleku piiril kõikudes voodiserval. Kelso ise seisis nagu hääletu raidkuju pimedas nurgas, sel ajal kui Nette rahutult mööda tuba ringi kõndis. Kellelgi neist polnud erilist tuju rääkida. Kõik ootasid kannatamatult viimast tulijat.

Lõpuks kuulsid nad ukse tagant sahinat ning meister Ekko poetas oma koguka kere Roderi magamistuppa.

"Ah, sa oledki juba valmis." Korraga ta vakatas. "Nette, mida sina siin teed?"

"Ehitan silda kuu peale," sosistas Nette vastu. "Mida sina siis mõtlesid? Loomulikult olen ma siin selleks, et koos teiega tulla. Kas Roder siis ei rääkinud?"

Nüüd oli Roderi kord punastada ning tal oli hea meel, et pimedas toas seda keegi ei näinud.

"Ma unustasin," pomises ta. "Ja et rohkem üllatusi ei oleks, siis Kelso tuleb ka." Kelso liigutas end ja nüüd märkas teda ka Ekko.

"Minu mäletamist mööda pidi see olema salajane ettevõtmine." Ekko hääl nõretas etteheitest.

"Ta juhatab meile teed."

"Mul on köis kaasas." Ekko näitas suurt pundart oma käes. "Ja müüri leidmiseks pole mulle teejuhti vaja."

"Nööri võite siia jätta," sõnas Kelso. "Meil ei lähe seda vaja."

"Noo. Kuidas sa kavatsed siis välja saada, kulla noormees?"

"Seda näete siis, aga praegu ei ütle ma selle kohta ainsatki sõna."

"Milleks selline salapära?" urises Ekko ikka veel pahaselt. Ilmselt ei suutnud ta kuidagi oma plaanist loobuda. "Ma pole kindel, kas sinusuguseid üldse usaldada võib."

"Ma olen õppinud, et ellu jääb see, kes vähem räägib," lausus Kelso süngelt.

"Ja mina vastutan tema eest," lisas Roder.

Ekko tahtis veel midagi öelda, aga Nette ei lasknud tal seda teha. "Kui me kohe ei lähe, tõuseb päike enne, kui me lossist välja saame!"

Sõnatult asuti teele. Kelso avas ettevaatlikult ukse ning veendunud, et koridor oli täiesti inimtühi, hiilisid nad vaikselt toast välja. Raudhaakidesse kinnitatud tõrvikud heitsid nende teele võbelevaid varje.

Kelso juhatas nad lossi tagaukse juurde. Ettevaatlikult avasid nad selle ja piilusid välja. Suurem osa lossihoovist oli ereda kuuvalgusega üle külvatud. Ekko vangutas pead ning isegi Roder sai aru, et liigne valgus ei tule nende ettevõtmisele kasuks. Müüril, otse nende peade kohal, kõndisid vahimehed. Kuu helkis nende rõngassärkidel ja odaotstel ning Roder imestas, mis ime läbi oleks Ekko saanud köiega müürilt alla laskuda, kui nad oleksid tema esialgse plaani juurde jäänud.

"Kuhu nüüd?" küsis Ekko vaevukuuldaval sosinal, kuid otsekohe surus Kelso oma käe ta suule ja raputas kohkunult pead. Siis viipas ta käega hoovi tagumise sopi poole, aga Roder ei näinud seal midagi peale üksiku kidura puu üsna müüri lähedal. Ja muidugi oli seal pisike, kivist tahutud purskkaev, taustaks mõned põõsad.

Nad ei saanud minna otse üle valgustatud õue. Nii pidid nad end suruma kitsukesse varjuribasse talli seina ääres ning tegema suure ringi, enne kui nad purskkaevuni jõudsid. Põõsaste varju hoides hiilisid nad edasi müüri äärde ja nüüd viimaks Roder nägi, mille juurde Kelso nad juhtinud oli. Otse tema jalge ees, põõsaste varjus müüri ja puu vahel, haigutas sünkjasmust kitsas pragu. Hetkegi kõhklemata astus Kelso edasi ja hakkas kiiresti pimedusse kaduma. Roder aimas juba, mis seal on. Ta kobas jalaga ning leidiski alla viiva trepi esimese astme.

Astmeid oli umbes kolmkümmend ning nad viisid rändurid madala ukse juurde paksus kivimüüris. All oli nii pime, et edasi liikuda sai vaid käsikaudu kobades. Kostis raua kõlksatus vastu rauda, Kelso nohises ja siis kõlas vaikne naksatus, värav vajus hääletult lahti ning otse nende ette tekkis kitsas lõhe, kust tähevalgus sisse säras. Üksteise järel astusid nad edasi, leides end umbes mehesügavusest nõost, mida igast küljest varjasid põõsad.

"Kas pole see parem, kui nööriga mässamine?" sosistas Kelso. "Jalgvärav on mõeldud eelkõige selleks, et piiramise ajal käskjalgu märkamatult teele saata ja sisse lasta. Seepärast on ka mäest alla laskuv rada hoolikalt maskeeritud ning see viib teid metsatukka, ilma et keegi teid näeks. Ma arvan, et see on suur eelis, eriti hiljem, kui te päevavalges tagasi tahate tulla. Ma ise teid ootama ei jää, aga ma jätan ukse lahti."

Nende sõnadega ta kadus ning Roder, Nette ja Ekko jäid omapead.

"Eks lähme siis," sõnas Ekko häält tasandades ja ronis lohust välja. Teised järgnesid talle vaikides, pingutades samal ajal silmi, et pimedal rajal mitte komistada.

"Ettevaatust!" sosistas Roder ühes eriti järsus kohas Nettele kätt ulatades.

"Tänan, Roder," vastas tüdruk.

Esialgu oli laskumine üsna järsk ja neil oli tükk tegemist, et kiviklibusel rajal jalgadele korralikku toetuspunkti leida, ent ajapikku muutus mäekülg laugemaks ja vaevalt veerand tundi hiljem jõudsid nad esimeste puudeni.

Siin tegi Ekko peatuse, pani käed suu ette ja tõi kuuldavale viis teravat öökullihuiget, millele järgnes mingi Roderi jaoks tundmatu linnu porisev häälitsus. Seejärel istusid nad puu alla maha ja jäid ootama.

Umbes kümme minutit hiljem kostis vaikset sahinat ning hele karvane kogu libises põõsaste vahelt lagedale.

"Alius!" kõlas Nette vaikne karjatus ning juba haaraski tüdruk hundil kasukast kinni ja surus ta enda vastu. "Nii tore on sind jälle näha, mu pisike karvapall," sõnas ta oma nina vastu hundi koonu surudes ja looma jõhkralt sakutades. Aliusel oli nägu, nagu poleks ta päris kindel, mida teha.

"Sa kägistad ta sedasi ära."

Seepeale lasi Nette veidi süüdlasliku ilmega hundist lahti ning kergelt räsitud Alius tõmbus temast kaugemale.

"Veel veidi kannatust," sõnas Ekko. "Varsti koidab."

Tõepoolest, taevas idakaares tõmbus iga hetkega heledamaks, kuni esimesed päikesekiired viimaks silmapiiri tagant välja murdsid. Alius tardus ja tema pilk hägustus. Siis hakkas ta värisema.

Mis nüüd järgnes, polnud tüdrukute jaoks üllatus, kuid Roderi silmad läksid küll pärani, kui ta nägi, kuidas Aliuse jäsemed venima hakkasid, tema koon lühenes ja karv kadus. Vaevalt pool minutit hiljem küürutas nende ees hundi asemel vibalik noormees, lühikesed blondid juuksed püsti peas.

"Selline siis ongi muundumine," pomises Roder, silmad ikka veel pärani.

"Ja üldsegi mitte meeldiv kogemus, kui lubate mainida," sõnas Alius vaevatud pilku tõstes.

Nette näis äkitselt piinlikkust tundvat. "Ega ma sulle ennist haiget ei teinud, kui ma sind veidi sakutasin?" uuris ta ettevaatlikult. "Mul lihtsalt oli nii kohutavalt hea meel sind jälle näha üle nii pika aja."

Alius naeratas hädiselt. "Ei, üldsegi mitte."

Ekko köhatas. "Vahest räägiks nüüd olulistest asjadest ka."

"Ah-jaa, uudised!" hüüatas Alius. "Te kindlasti soovite kuulda värskeid sõnumeid, mille hankimiseks ma pidin oma nahaga riskima."

"Ära nüüd liialda. Me kõik teame, kui osav sa oled."

"Olgu, teeme siis lühidalt. Võib-olla teid üllatab, aga N'gant ei jälitanudki meid Siri järve ääres. Nagu ma jälgede põhjal kindlaks tegin, loobus ta tagaajamisest kohe, kui nägi, et me oleme paadiga plehku pannud. Selle asemel võttis ta suuna lõunasse ehk siis siiapoole." Alius tegi dramaatilise pausi ja lisas siis noogutades: "Ilmselt juba õige pea seisab meil ees rõõmutu taaskohtumine. Ega nad eriti kiirustagi. Küllap nad on kindlad, et saak on juba peos."

"Millal see võiks juhtuda?" Ekko hääl oli nüüd väga tõsine.

"Kui nad sama tempoga jätkavad, on nad täna õhtuks kohal."

"See pole just meeldiv uudis," pomises Ekko.

"Ma ütleks, et suisa rahutukstegev," kinnitas Alius, kuigi ta ise oli kõike muud, kui rahutu.