Iidsete needus

13. Kutse (järg)

Sel hommikul ei jäänud kaikavõitluse treening ära, kuigi Roder seda salamisi lootnud oli. Niipea, kui nad olid varjatud rada mööda tagasi jalgvärava juurde hiilinud ja end sealtkaudu jälle lossi poetanud, saatis Ekko Roderi kaika järele. Seejärel uuris ta nagu muuseas, kuidas oli sujunud poisi katse Nettet leppima veenda. Roder tundis kerget piinlikkust, tunnistades oma täielikku läbikukkumist, kuid nagu peagi selgus, polnud tal häbenemiseks mingit põhjust - ka meister Ekkot polnud Fionella juures eriline edu saatnud. Näol kergelt hämmeldunud ilme, nagu ei suudaks ta ikka veel oma plaani läbikukkumist uskuda, sõnas ta Roderi poole esimest kiiret rünnakuliigutust tehes:

"Ma ei julge veel arvata, et meie seiklus oleks õnnelikult lõppenud. On asju, mis mulle üha muret teevad ja mõned küsimused, millele ma vastust leidnud ei ole."

Roderil oli enese kaitsmisega liialt tegemist, et talle vastata.

"Tüli praeguses olukorras saab meile ainult kahju tuua," jätkas Ekko ja sihtis Roderi pihta salakavala löögi, mida poiss tõrjuda ei suutnud. Ta kiunatas valust ja surus hambad tigedalt kokku, saates teele vastulöögi, mille meister nagu muuseas kõrvale suunas.

"Minu meelest on see tüdrukutest väga mõtlematu sedasi tühiste asjade pärast kiskuda," jätkas Ekko ja seekord pääses Roder napilt järjekordsest sinikast, ent pikalt talle rõõmustamiseks aega ei antud. Hetk hiljem tabas teda torge õlga, mis pani poisi vankuma ning sundis ta kolm sammu tagasi astuma.

"Kõige targem, mis nad teha saaksid, oleks ikkagi ära leppida," otsustas Ekko viimaks, tõrjus hajameelselt jalgadesse sihitud hoobi ja tegi siis välkkiire liigutuse, mispeale Roderi kaigas lendas ilusa kaarega väljaku teise serva. "Kui nad ise sellega hakkama ei saa," jätkas ta kaikale toetudes ja jälgides, kuidas Roder oma relvale järele jookseb, "peame meie neid selles osas aitama."

Kui Roder lõõtsutades tagasi jõudis, lausus Ekko:

"Ma olen otsustanud väikese nõupidamise kokku kutsuda. Kui sul midagi selle vastu pole, siis kohtume varsti preili Fionella pool ja arutame neid asju isekeskis. Pealegi ma usun, et temagi ihkab uudistest osa saada."

Nad ei lõpetanud enne, kui traditsiooniline tund aega läbi sai. Kurnatult löntsis Roder sellesama tagaukse kaudu tagasi paleesse, kust nad koidueelsel tunnil välja olid hiilinud; poisi arvates oli nii väiksem tõenäosus, et ta jälle mõne ebameeldiva tüübiga kokku võiks põrgata.

Pärast seda, kui Roder oli end pesnud ja Kelso ta lihaseid masseerinud, pani poiss selga kuningalt saadud pidulikud rõivad (mida kauem ta neid kandis, seda rohkem need talle meeldima hakkasid) ning palus Kelsol juhatada endale teed Fionella eluruumidesse.

Fionella elas lossi lõunatornis ning sinna oli päris pikk maa. Kui Roder oli alguses arvanud, et tema eluase oma avarate ruumide ja ohtrate kaunistustega on luksuslik, siis Fionella oma kõrval tundus see päris armetuna. Juba valgust oli siin tunduvalt rohkem. Selle eest kandsid hoolt arvukad aknad, millest paljusid kaunistasid erksavärvilised vitraažid. Ja erinevalt Roderist oli tal ühe orja asemel kolm orjatari, kellest üks tuligi uksele uurima, kes soovib nii varasel hommikutunnil tema käskijannaga kohtuda. Mõne hetke pärast paluti Roderil edasi astuda, poiss viipas Kelso sisse ning pani ukse tema järel kinni.

Fionella istus peegli ees ja teda kammiti parajasti.

"Ma vabandan, kuid mu soeng pole veel valmis," lausus ta naeratades. "Juhtumisi saabusid sa märksa varem, kui ma külalisi oleksin osanud oodata."

Roder taipas oma viga. "Kui sa tahad, ma võin minna ja hiljem tagasi tulla..."

Fionella hakkas naerma. "Ära sa seda küll tee. Võta parem istet. Mul pole midagi selle vastu, kui sa minu juures oled. Räägi parem, kuidas sulle elu lossis meeldib?"