Iidsete needus

15. Läbi halli kivi

Nagu Roder oligi arvanud, ei tülitanud teda lossi jõudes mitte keegi. Valvurid lossiväravas mängisid täringuid ega tõstnud pilkugi, kui ta möödus.

Palee oli samuti nagu maha jäetud. Kiirel sammul läks Roder trepist üles ja edasi mööda kajavat koridori. Kui ta oma tuppa jõudis, hingas ta kergendatult. Siiani oli kõik läinud nagu õlitatult.

Kiire pilk üle toa ja Roder võis oma lihased lõdvaks lasta. Kõik asjad olid seal, kuhu nad hommikul olid jäänud. Keegi polnud neis sorinud - või kui, siis väga osavalt. Aega viitmata haaras Roder nurgas vedeleva koti ning hakkas kiirustades pakkima. Kõigepealt vanad riided, mis nüüd olid pestud ja korralikult nõelutud. Hetkeks jäi ta kõhklema, kas jätta kuningas Eonachilt saadud rõivad voodile vedelema, kuid piisas pilgust peeglisse ja ta muutis meelt. Need sobisid talle. "Olgu see hüvituseks timukaga veedetud aja eest," otsustas ta endamisi ning tõmbas kotinöörid otsustavalt kinni.

"Vaata aga vaata," kõlas korraga ta selja tagant. Ehmunult pillas Roder koti käest ning pöördus. N'gant seisis Roderi ja ukse vahel, näol pilkav muie. "Sa ei kavatse ju põgeneda?"

"Mida sa tahad?" küsis Roder järsult.

"Küllap sa tead isegi." Hääl oli sõbralik, kuid Roder ei lasknud end petta. "Ma tahan neid kahte lehekülge, mille Fionella oma isa raamatukogust pihta pani."

"Miks sa arvad, et need minu käes on?"

"Sest Rhubaldur kasutas maagiat ning vastus osutas sulle."

Roder noogutas. "Nüüd ma mõistan, miks kuningas Eonachi timukas mind üle kuulas."

N'ganti kulmud kerkisid. "Ma ei näe piinamise jälgi. Mida sa talle ütlesid? Korda!"

Roder lõi pea kuklasse. "Ma ütlesin talle, et ma ei tea midagi ning kui ta kunagi peaks need leheküljed leidma, võib ta need endale sinna kohta toppida."

Ükski lihas N'ganti näos ei liikunud. Ta vaatas Roderit kahtlevalt. "Ta ju ei leppinud sellega?"

"Raske öelda. Ma ei märganud temalt õigel ajal küsida ja nüüd on ta surnud."

"See ei saa olla tõsi."

"Ma ise lõikasin tal kõri läbi." Vale tuli libedamalt üle huulte, kui Roder oli arvanud. "Las kardab mind," mõtles ta, pealegi polnud tal mingit kavatsust rääkida N'gantile Aliusest.

Pilkav muie ilmus taas N'ganti näole. "Oled sa selles ikka täiesti kindel?"

"Raudselt!"

"Või nii. Ja kuidas see sul õnnestus?"

"Õnnelik juhus, kui nii võib öelda." Roder püüdis anda oma häälele võimalikult ükskõikset kõla. "Ta alahindas mind, oli hetkeks hooletu ja ma kasutasin selle ära. Sulle kui sõdurile peaks see ju tuttav asi olema?"

"Olgu siis nii," lausus N'gant viimaks. "Timukas oligi üks paras ohmu, kinni oma barbaarsetes ja vananenud võtetes." Ta astus ähvardava sammu Roderi poole. Poiss taganes ja haaras vaistlikult tooli. N'gant ainult naeris selle peale.

Samal hetkel avanes uks. Nagu salvav madu pöördus N'gant näoga ukse poole. Veel enne, kui see liigutus lõppes, oli tal mõõk tupest tõmmatud ja valmis tõrjuma vaenlase hoopi või ise ründama.

"Sinagi alahindad mind," käis Roderil mõte läbi pea, kui ta hoogu võttis ja N'gantile tooliga kuklasse virutas. Tool lendas pilbasteks, mõõk kukkus kõlisedes põrandale ning mees ise vajus pikali nagu kott.

"Mu isand." Kelso hääl polnud põrmugi ehmunud. "Kas vajate abi?"

"Tänan, Kelso! Sa juba aitasid mind. Ma ainult loodan, et ma teda päris ära ei tapnud." Ent samas ta mõistis, et valetab. Tegelikult ta tahtis, et N'gant oleks surnud. Veelgi enam, tal käis peast läbi mõte, et ta peaks võtma oma noa ja tegema nii, et see vaenlane ikka kindlasti surnud oleks. Samas teadis ta oma sisimas, et ei suuda tappa abitult lamavat meest. Võib-olla mees-mehe vastu võideldes, aga mitte nii.