Iidsete needus

16. Lühike puhkus

Just see ta oli, koobaslinn, mis sipelgapesana ta ees laius. Tohutu, mitmetasapinnaline ja sagivaid inimesi tungil täis, laius see tema all, tema kõrval ja isegi tema kohal. Kahel pool koopaseintel kerkisid loendamatud laudteed nagu hiiglaslikud tellingud, neid ühendamas üle sügaviku kulgevad rippsillad. Kaugel all, koopa põrandal, võis näha onnide ja osmikute rägastikku kahel pool laia looklevat teed, mille teine ots kadus kauguses koopakäänaku taha. Ja üleval, koopa laes, haigutas pikk pragu, kust paistis sisse suur tükk sinist taevast.

Sõnatult vaatas Roder ta ees avanevat pilti, kui Kelso oma käe ta õlale asetas ja lausus ilmse uhkusega hääles: "See siin on vabade hallanite viimane kants."

Kelso pööras vasakule. Nad läksid edasi piki kitsast kivikarniisi, kuni jõudsid puutrepini, mis viis üles laudteele. Koopa põrandast lugedes oli see juba kolmas tasand. Lõputuna kulges see piki koopaseina, piisavalt lai, et neli inimest mahuks kõrvuti kõndima. Nüüd sai Roder ka nende otstarbest aru. Möödudes märkas ta arvukaid kivisse raiutud ukse- ja aknaavasid, mille ees rippusid vaibad ja kardinad ja mille taga ilmselgelt elati. Seega olid need omamoodi linnatänavad.

Aeg-ajalt möödusid nad puust treppidest või redelitest, mis viisid kas üles või alla. Nemad ise liikusid üha ülespoole, tõustes ühelt tasandilt teisele, kuni jõudsid viimaks kõige kõrgemale laudteele. Siia, otse koopalae alla, mahtus ära vaid mõnekümne meetri pikkune puidust platvorm. Ja sellele viiva trepi otsas seisid kaks odadega relvastatud valvurit. Teine valvuritepaar oli rippsilla juures, mis viis üle sügava kuristiku vastasseina kõige kõrgemale platvormile.

Roder nägi siin vaid üht kaljusse raiutud ukseava ning selle juurde Kelso teda juhtiski. "Meie külalistemaja," selgitas ta katet kõrvale lükates ja Roderi ees sisse astudes.

Ruum oli avar, kuid madala laega. Keset tuba seisis söögilaud ja selle ümber arvukalt kõrge seljatoega toole.

"See siin on söögituba, mis on kõigile külalistele ühine. Tagapool on eraldi magamistoad. Vali millist soovid, nad kõik on vabad. Külalisi käib meil väga harva."

Tegelikult Roder ei valinudki, ta lihtsalt astus esimesest uksest sisse ning viskas oma koti nurka. Kelso tuli tema kannul, süütas lambi ja sõnas siis: "Ma pean sind mingiks ajaks üksi jätma. Mul on pakilisi asjatoimetusi, kuid ma luban, et üsna pea tuleb keegi su juurde ning toob sulle midagi süüa. Sa oled kindlasti näljane."

Nende sõnadega ta lahkus, Roder aga heitis voodile pikali. Väsinult ohates sulges ta silmad.

Teda äratas riidekahin, ta virgus ja vaatas üles. Otsekui tardunult seisis ukseavas lühikest kasvu tüdruk, seljas lihtsa lõikega reisimantel. Kuigi ta pead kattis avar kapuuts, ei varjanud see ta nägu ega silmi, kust peegeldusid ühtaegu vastu nii üllatus, kohkumus kui viha. Silmad olid tal rohekad ja veidi viltu ning pildusid sädemeid, kui ta kiire liigutusega käe mõõgapidemele asetas.

"Kes sa oled?" küsis ta, püüdes anda oma häälele karmi kõla. See ei õnnestunud tal kuigi hästi.

Roder silmitses teda hindavalt. Tüdruk oli temast tunduvalt noorem - üsna laps alles - ja poisil polnud mingit kavatsust lasta end nii ebaviisakalt üle kuulata.

"Miretha keiser," vastas ta ja manas näole nii pilkava muige, kui vähegi oskas.

"Vali sõnu!" käratas tüdruk ja tõmbas oma lühikese mõõga poolenisti tupest. "Ma ei luba enda kulul nalja teha!"

Roder kehitas õlgu. Tüdrukule mõjus see nagu pommiplahvatus.

"Kuidas sa sisse said? Vasta mulle!" Mida rohkem tüdruk ärritus, seda heledamaks ta hääl muutus ja seda enam hakkas ta nägu punetama. Roderile tundus see päris naljakas.