Õudus õuduses kinni

Vana-Hindu pärand 4

....

See oli Mia selles oli Tiina kindel, kuid kas ikka oli. Tõnu siis küsis, et kas ta räägiks oma loo miks ta seal on ja kuidas see juhtus.

Mia: See juhtus kuskil 20 aastat tagasi, just siis kui Teie voodihaige vanaisa suri. Või nii arvasite teie, aga tegelt matsite maha vastalt hullumajast pääsenud hullu. Teie vanaisa kasutas teda ära ja ta ei ole kunagi voodihaige olnudgi.

Peale seda kadkestas Tiina tema jutu oma nuuksatusega, kes oli kohutavalt närvis ja hirmul. Kuid ta lasi Mial jätkata.

.... ta kolis peale hullu surma tema majja. Mina olin selle hullu õde ja tulin päranduseks saanud maja ülevaatama, kui järsku ta ründas mind. Kui ma üles ärkasin olin ma juba siin.

Tõnul olid peas sajad küsimused, ta ei teadnudki kust alustada. Kuid esimese asjana soovis ta teada kuidas ta sai seal elada ilma söögi ja joogita. Mia vastas selle küsimusele käe viipega kõrval seina, kus oli luuk. Tiina hakkas juba rahunema, et vähemalt see probleem lahenes, aga see tekitas omakorda probleeme juurde

Niii rahu rahu , aga kus on ikkagi Tiina ja Tõnu lapsuke. Sellest ei teadnud hullu õde mitte midagi.
Tiina ja Tõnu toimetasid keldris elanud naise haiglasse kontrolli. Nad ise läksid aga nii nimetatud elus vanaisa otsima. See maja oli aga tühi justkui maha jäetud ja vanaisast polnud haisugi. Peale seda käiku oli Tiina kindel, et see maja on neetud ja muudab inimesed kurjaks või kaotab need ültse ära. Kõik on nii segane mitte keegi ei saa enam mitte millestki aru ja nende Miast ei ole samuti haisugi......................
..........
5 aastat hiljem ilmus aga ajalehes artikkel:
SALADUSED TULEVAD VÄLJA SAJANDEID HILJEM

Vana-Hindus asuv lammutusse lähev maja omab jubedat ajalugu. Selles majas on ära surnud 4 inimest, hulluks läinud 1 inimene ja ära kadunud 1. Maja õudused algasid juba selle ehitus aastatel, mil oli majadele tarvis ehitada peitevarjendeid sõja eest. Peitevarjendi ehitusel läksid mõningad mõõtmised mööda ja tekkis olukord kus naabrite varjendi ja nende varjendiga tekkis juba auk sisse, asi jäeti pooleli ja sinna pandi ette luuk. Kui maja ükskord valmis saadi keeras pereema ära ja teised elanikud hakkasid teda nõiaks pidama. See lõppes aga enesetapuga, pereema leiti maja varjendist pool alasti kahtlase rituaali keskelt. Keegi ei julgenud enam sellele majale läheneda, kuna usuti et majale pandi peale needus. Maja seisis paar aastat niisama kuni sinna kolisid noored koos oma voodihaige pojaga. Poeg Joonatan suri väga varases eas. Perekond sai teise lapse, Mia kes kadus teadmata kadunuks. Hiljem tuli välja, et vanaisa ei olnudki surnud.

Ajalehe trükk läks aga segaseks ja sealt ei lugenud enam midagi välja. Ja niimoodi kõigi ajalehtedega, isegi käsikiri oli rikutud ja mitte keegi ei osanud juhtunule selget vastust anda.

(Ma väga vabandan et lugu jäi niivõrd segane, aga ma olen kindel et igal inimesel on oma idee kuidas see kõik võiks lõpplahenduse leida. Seega jätan teile mõtlemisainet. Kui sul on suurepärane idee mis see kõik tegelt olla võiks siis kirjuta mulle või jäta kommentaar.)