Anyelle

2.

Ta pööras mu ümber ja ta nägu oli tõsine.
Ta silmad vaatasid mu hinge.
Ma tahtsin karjuda, aga arvestades, et kell on palju, kõik magavad, peale meie.

Ta avas oma suu ja lausus madalal toonil <Ma räägin sulle kõik ära, aga palun ära hakka karjuma ning mis peamine, ära jookse. >
Noogutasin ja plaanisin juba jooksmist. Ta lasi mu käest lahti ning mu jalad ei teinud minuga koostööd, need oli maa külge aheldatud.

<Põhimõtteliselt saame nüüd uuesti tuttavaks, ma olen Derek mitte Simon ning ära vaata mind nii. Põhimõtteliselt ma pole tavaline inimene,>okei nüüd ma jooksen, Simon või Derek või mis iganes ta ka on võttis ta mu käest kinni ning viibitas sõrmedega <ma ütlesin, et ära jookse, see ei lõppe hästi sulle. Siin maalimas on kaks poolt, ühed head ja ühed halvad. Head proovida päästa maalima ning meid hävitada ja meie üritame neid hävitada, kuna nad segavad meie tegevus tööd. Meil Astonitel aka deemonitel nagu inimesed arvavad, on k õ i g i l erinevad võimed. Nüüd sa tead meie saladust, kuna sa oleksid selle oma väikest suust välja libisenud, et me mõrvasime, tegelt oli see üks 'ma päästa maalima ja säran alati' - test. Nüüd kuula mind, sa ei räägi sellest kellelegi või sa oled surnud, inimene. >oli ta hääl ähvardav ning ta võttis mu käest ja vedas kuhugi.

<M-mida kuradit sa teed? > otsustasin suu lahti teha.
<Viin su koju. > lausus Simon või Derek külmalt.

Ma ausalt kardan teda.