Iidsete needus

20. Elleweni salapaik

"Äratus!"

Roder surus pea sügavamale patja. "Kao minema," mõmises ta.

"Tõuse, sest päike on ammu tõusnud."

Roder paotas silmi. Läbi telgiriide kumas hele valgus, aga tal polnud jõudu, et voodist tõusta. Ellewen oli selle eelmisel ööl kusagilt pihta pannud ning ta sügavalt lootis, et mõni õukondlane ei pidanud seepärast palja maa peal magama. Telk kuulus Ellewenile ning ta elas seal koos kolme õuedaamiga ning üks kardinaga eraldatud nurk kuulus nüüd Roderile. Ta sirutas end mõnuga. Igatahes oli see parem, kui kusagil kuuse all magada. Siis ta haigutas ja keeras Ellewenile selja.

Aga haldjatüdrukul polnud kavatsustki nii kergesti alla anda. "Sa ikka tead, et lõuna on varsti käes? Kui sa kohe ei tõuse, teen ma sulle vesiäratust."

"Mis see veel on?"

"Kena ämbritäis jääkülma vett."

Roder ohkas. "Miks mitte musiäratust?"

"Häh, looda sa. Ole õnnelik, et ma sulle sipelgaid voodisse ei pannud." Ellewen vaatas teda hindava pilguga. "Aga koos voodiga kummuli keerata võiksin ma sind küll." Ta haaras kahe käega voodi servast, aga enne, kui ta midagi teha jõudis, oli Roder juba jalul.

"Olgu, sinu võit."

"Tubli," noogutas Ellewen. "Me oleme sõjas, kui sa juhtumisi ei tea, ning laisklemiseks pole praegu aega. Lähme! Võib-olla on Alcarionil meile mingi ülesanne."

Neil polnud vaja kaugele minna. Alcarioni hiigelsuur telk kõrgus vaevalt kümne sammu kaugusel. Selle ees seisid kaks valvurit, kuid need ei teinud katsetki Elleweni takistada. Alcarion istus laua taga ja luges mingeid pabereid, kui Ellewen õnnest särades sisse keksis. Sõnagi lausumata viipas Alcarion toolide poole.

Roder vajus toolile, sirutas oma jalad välja ning sulges silmad. Ellewen istus samuti, kuid tema niheles rahutult, kuni Alcarion viimaks paberi käest pani ja nende poole vaatas.

"On sul mingi ülesanne meile?" küsis Ellewen enne, kui haldjaisand oli jõudnud suudki paotada. "Soovitavalt midagi tähtsat."

Alcarion ohkas. "Kas sa juba väsinud ei ole? Kui ma nüüd õieti mäletan, oled sa terve hommiku mööda laagrit ringi jooksnud."

Ellewen raputas pead.

Alcarion ohkas uuesti ja toetas pea kätele. "Rhubaldur istub haldjalossis ega kiirusta meie ründamisega," lausus ta viimaks. "Mis on kummaline, sest ta väed ei vaja puhkust ning viivitamine annab meile strateegilise eelise. Aga käskjalgadele tähendab see laiska pärastlõunat."

Ellewenile need sõnad ei meeldinud. Ta vidutas silmi ja uuris: "Isegi mitte mingit pisi-pisikest ülesannet?"

Alcarion naeratas ja raputas pead. "Minult küll mitte, kuid kuninganna saatis sõna, et sa meie külalise sööma viiksid ja ise ka seejuures lõunat sööksid. Ma millegipärast olen üsna veendunud, et Roder on nälga suremas."

Nüüd tundis ka Roder näljanäpistust kõhus. Vastumeelselt ajas Ellewen end jalule. "Ma loodan, et tagasi tulles sul on meile midagi varuks." Roderi meelest kõlas see nagu ähvardus.

"Kas mulle ainult tundus, või tahtis ta meist tõesti lahti saada?" küsis Ellewen, kui nad veidi eemal kõrguva telgi poole sammusid. "Mis sa arvad?"

Roder ei osanud midagi arvata. Esiteks polnud ta veel täiesti üles ärganud ja teiseks oli kuninga telk kogu ta tähelepanu endale haaranud. Suur ei olnud piisavalt õige sõna selle kirjeldamiseks. Valgest riidest telgiseinu kirjasid sinised ja kuldsed ornamendid, selle koonusekujuline katus tõusis palju kõrgemale ümbritsevast telkidemerest ning selle sissepääsu valvas kuldsetes turvistes kuninga ihukaitse. Ellewen noogutas neile, kui nad möödusid.