Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#9 Ootel

#9 Ootel

Pühendas elle osa TriinJrv9 le, kes tõi mulle tagasi selle kirjutamistuhina, mille ma arvasin kadunud olevat. Ma tänan sind ja siiralt loodan, et see osa on selline nagu lootsid ja ootasid.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Tundsin oma magu kord krampi tõmbumas, kord lõdvestumas. Keha oli kattunud külma higiga ja kõik ihuliikmed värisesid otse kui olematust külmusest, mis mu luudesse hiilis.

Tundsin kellegi käsi mu alaseljal, kui ma parasjagu viimaseid toidujääke oma kehast valjude kõõksude saatel väljutasin. Tõmbusin instinktiivselt krampi, mulle oli piisanud igasugustest hiigelkämmaldega perverrsetest kiimas tegelastest. Tundsin oma kurnatud keha leitud adrenaliinist põlema minemas. Pöörasin ennast kiirelt põlvedel käperdaja poole ja surusin ta vastu maad, paremat kätt tugevalt kogu kõril hoides. Pigistasin oma sääred tugevalt vastu poisi külgi, et rapsimist vähedada.

Ma vaatasin ringi, ilma, et oleksin midagi näinud. Mu käed vaid pitsitasid tugevamalt ohvri kaela. Ma ei oska öelda, kui kaua ma ta seljas istusin ja aeglaselt elu välja pitsitasin. Oli see sekund, minut või paar. Ma ei tajunud midagi, ei ainsatki tuuleiili puudes sahisemas, ainuke heli oli mu enda kiired südamelöögid kõrvades vastu kajamas. 

Tundsin poisi keha vaibuvaid hingetõmbeid, mis iga hetkega olematumaks muutusid. Panin tähele vaid aeglaselt märjenevat püksipõlve, mis väikeses samblaveega täidetud kraavikeses lebas.

Olin kaotanud kontrolli oma keha üle. Sügaval rinnakorvis tundsin teravate küüntega draakonit kraapimas mu kopse ja pitsitamas oma raudset külma haaret minu südame ümber, ajades mu pea ringi käima.

Ilusad kirjeldused küll, aga tegelikult tuli see kõik minu oma lollusest kriitilistes olukordades hinge kinni hoida, nagu ma hiljem mõistsin. Poisi hingetõbed aina vaibusid ja ka mina olin hapnikupuudusest pilti kotti viskamas. Kui kolm kätepaari minust haaras ja ohvri kehalt kaugemale rebisid.

Kopsudesse jõudis sõõm värskendavat ja külma ööõhku, ahmisin maas viseldes hapnikku nagu kala kuival. Pea hakkas selgemaks saama, mälestused eelnevast minutist, paarist või tunnist tulid tagasi. Nüüd ahmisin õhku mitte enam hapniku puudusu pärast vaid mälestuste tõttu, mis ründasid mind nagu ämber jääkülma vett. Ei, veel parem nagu tugev paremhaak vastu lahti vajunud lõugu.

Ma peaaegu tapsin Ruubeni?

Ma peaagu tapsin Ruubeni...

Ma peaaegu TAPSIN Ruubeni !!!

Käed tõusid nagu iseenesest näo juurde kraapides iga millimeetrit sellest. Ma ei tea, mida ma teha üritasin. Kratsida enesel silmi peast, et mitte näha Ruubeni kohale kummarduvat Teetu ja Emilyt, kes talle südamemašaaši tegid? Püüdsin maha kraapida kõiki neid pilte, mis ennast minu kolba tagumisele seinale olid kriipinud?

Suurepärane küsimus.. kui ma isegi teaksin.

* * *

Sain oma elu esimese kõrvakiilu.  Mitte väiksese hellitava laksu nagu siis, kui su parim sõber püüab sind ülesse äratada. Mitte tüdrukute mudamaadluses või kukepoksis.

Ma sain vist terves maailmas kõige rohkem ära teenitud kõrvakiilu ja seda tüdrukult, kellelt poleks ma seda kunagi oodanud, Emilylt.

No samas ei oleks ma kunagi arvanud, et tahan surnuks kägistada väikest rotti meenutavat, saviraamidega prillidega, täiesti kaitsetut poissi nimega Ruuben, aga see selleks.

Kõigiga juhtub, eks ?

"Mis sul viga on?" karjus tüdruk mulle näkku, pisarad mööda põski alla voolamas ja nimetissõrmega väikse öökiva kogu poole näitamas.

"Mida kuradit?"

Sellele fraasile järgnes teine kõrvakiil ja ma ei teinud midagi, et seda takistad. Jälgisin üksisilmi puu najal koogutavat poissi. Tõusin aeglaselt Emilyst ja tema nutetud silmadest välja tegemata püsti ja kõndisin aeglaselt poisi poole. Ma ei pannud tähele Teedu hämmeldunud nägu, ega Mihkli kissi tõmbunud silmi, Liisat nagu hiljem märkasin polnud kuskil.

Vajusin poisi kõrvale ja asetasin käe ta õlale. Ma polnud enne mõistnud, et mööda mu nägu voolasid hääletult alla pisarad.

"Ruuben," hingasin värisedes sisse "Ruuben, vaata mulle otsa," ta hingas värisevalt sisse, nagu teeks iga hingetõmme talle piinavalt haiget, värisesin peaageu sama hullusti kui tema "palun."

"Vaata mulle otsa."

Käed värisesid nüüd nii pidurdamatult, et mul ei olnud nende üle mitte mingit kontrolli.

Ta pöördus. Ta kaelal oli punakas marrastus, mis paari tunni pärast siniseks muutub. Nädala möödudes lähevad õrnemalt pigistada saanud kohad lillaks, möödub veel paar nädalat muutuvad nad vaikselt kollakaks. Kuu aja pärast on jäljed kadunud, aga ta ei unusta kunagi, kuidas olin temast elu peaaegu välja pigistanud.

Selliseid asju sa lihtsalt ei unusta.

Mitte keegi ei unusta.

"Anna mulle andeks," tõstsin väriseva käe aeglaselt poisi põsele. Pisarad voolasid veelgi tugevamalt, kui mõstsin, mida ma temalt palun. Langetasin pea.

"Mul on rohkem kahju kui sa eales suudad arvata."

Hakkasin kätt juba vaiksel tagasi tõmbama, kui ta mind peatas. Ruubeni käsi tõusis mu näo juurde ja pühkis mu parema põse pealt ära pisara.

Poiss, pingutusest värisemas kummardus mulle lähemal. Ta arvatust pehmem käsi silitas ikka veel mu märjaks nutetud põske.Ta hääl oli kähe ja erakordselt nõrk.

"Ma tean Anna,

ma tean."

Mu aju ei suutnud töödelda ainsatki asja, mis sellel paaril sekunudil juhtus.

Ei suuda siiani.

Ruubeni õrnad huuled puudutasid minu omi.

Ma teadsin, et see oli tema esimene suudlus, sest see oli minu oma ka.

----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Üle mitme miljoni aasta on Anna lugu jälle tagasi. Mul oli selle osa esimesed 300 sõna valmis juba septembri algusest. Ma lihtsalt ei suutnud leida seda õiget teed lõppu.

Aga mul on hea meel, et ma ootasin.

Järgnevad osad on pikemad, ma olen selles kindel.

See siin, lihtsalt ei vajanud rohkem kui 797 sõna.

Loodan, et tasus oodata.

XOXOXOXOXOXO

Käbi.