Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#10 Kena vasakhaak

#10 Kena vasakhaak

Enjoy my darlings, enjoy!

:D

--------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Poisi silmad olid sügavat meresinist värvi. Ma ei mõista, kuidas ma seda varem märganud ei olnud. Ruubeni silmad olid kui põhjatud sinakad kaevud, tundus nagu võiksid nendesse sukelduda ja siis päriselt kadunuks jääda.

Öeldakse, et silmad on hinge peegel, aga selle poisi silmad ei peegeldanud midagi. Nad olid nagu tuliuus asfalt kuumal suvepäeval. Imedes endasse kogu kuumuse, nii et palja jalu uuel külateel käies olid jalad tihti peale nii pigised, et neid pidi terve igaviku pudeliharjaga puhtaks nühkima.

Ruuben elas sisse poole, ta ei näidanud kunagi oma emotsioone välja. Samuti oli ka nüüd. Ta lihtsalt vaatas mind, oma sügavate meresiniste silmadega, käsi endiselt minu kuklal puhkamas. Nüüd ei näinud poiss välja enam nii väga roti moodi. Ta oli pikk, olin seda juba esimesel pealiskaudsel vaatlusel tähele pannud. Kuid ta ei olnudki ni õbluke nagu olin algselt arvanud. 2 kuu pikkune raske treeningkava oli poisi kehale kasvatanud peened ja sitked lihased.

Poisi juuksed olid minu pilgule enam mitte nii tuhmblondid, vaid helklesid nüüd nisu kava kuldselt. Ruubeni juuksed olid pikemad kui enamikel poistel siin lubatud oli, või kasvasid need lihtsalt hirmuäratava kiirusega. Need ulatusid peaaegu õlgadeni ja turritasid õlekõrtena igas suunas, mis siis, et poiss üritas neid iga hinna eest kõrva taha toppida. Tundus nagu ma näeksin poissi esimest korda.

Esimest korda tõeliselt...

Väljas hakkas koitma.

* * *

Keegi krabas mind õlast ja tõmbas tugevalt enda poole. Ehmatasin kiiresti jalule.

"Kõigepealt sa püüad teda surnuks kägistada oma Mauseri haardega ja nüüd te miilustate nagu vana abielupaar?" "Sellel maailmal on midagi väga viga," urises Teet ägedalt kätega šestikuleerides. Ma ei imestanuks, kui ta oleks olnud kuskilt vaar-vaar isa kaudu itaallane, oma tumeda naha, lühemapoolse kasvu ja elavate šestidega.

"See maailm läks korrast ära juba paar kuud tagasi." vastasin ma poisile väsinult.

"Me peame minema hakkama, päike on kohe kohe tõusmas." Hakkasin läbi õhukeste treeningrõivaste aina rohkem ja rohkem külma tundma. Päikese tõusule eelnevad ja järgnevad tunnid ongi need kõige hullemad.

"Seisa nüüd hetke seal noor daam. Mis sa arvad, et me laseme sul kuhugi liikuda, enne kui sa oled meile selgitanud, miks sa siin neandertaallaseks muutusid ja mingeid veidraid tükke tegema hakkasid. Oma näo ribadeks kraapimine kaasa arvatud." 

Mihkli tehtud märkusega meenus mulle eelnev ning ma mõtlesin paanikaga, kui lähedal olin ma Ruubenile seisnud, ise kriimuliseks kratsitud nagu oleks tegu Uus Guinea hõimlaste sõjamaalinguga.

"Lõpetage ära, laske tal toibuda." Astus nüüd Liisi puu tagant lähemale ja asetas käe mu õlale. Kõigile kuidagi väga meeldis täna mu õlgu katsuda.

"Ei tea millest? Ah ? Ruubeniga miilustamisest või? Jumal küll Anna, ma arvasin, et sul on ikka veidi parem maitse." 

Minus lõi lõkkele see sama adrenaliin, kuid praegu ei öelnud see mulle, et Ruubenit tuleks rünnata vaid vastupidi, poissi pidi kaitsma. Hakkasin juba Teedu poole astuma, kui Ruuben meie vahele hüppas. Poiss vaatas mulle tungivalt otsa.