Savanni tappev kuumus

Savanni tappev hommikukuumus

Savanni tappev hommikukuumus. Olin vaevalt ärganud, kui tuli käsk majori juurde minna, Jackman ja Holsten pidid minuga ühes tulema.

Major Danis käskis meil kiire luureretke läbi viia. Pidime minema lähedal asuvale teeristile ja seal maad kuulama. Vastasest polnud viimased kaks nädalat kuuldud, mis ajas majori vaikselt paranoiliseks. "Kui nad ei taha võitlust meieni tuua, siis peale võitluse nendeni viima," ütles ta, kuigi me sadakond meest polnud rünnakuvõimeline. Danis lasi meid vabaks ja ütles, et sööksime ja kiiresti oma ülesande täidaks.

Me sõime hommikust ja suundusime Jackmani ja Holsteniga tagasi kasarmusse. Me kasarmuks oli vana puidust kuurihoone, ainuke puust maja me laagris. Me laager oli vana talu juures. Talukompleksi suur kivist müür oli perfektne kaitse vaatepunktist, laagrisse oli ainult kolm sissepääsu: põhja-, lõuna- ja läänevärav. Puithoone oli põhjapoolse värava poolel. Selle kõrval oli ka hospidal, tugipunkti teises otsas olid köök ja ohvitseride elamu. Kõik ülejäänud hooned olid kivist. Akende juurde, katustele ja hoovile olid pandud liivakotid. Me kompanii ainuke mortiir oli transpordi käigus katki läinud, jättes meid olulise toetuseta.

Püss käes, tääk ja veepudel vööl, ning kaart ja kompass taskus, asusime teele. Suundusime talust põhja poole, künka peale. Künka, millelt oleks hea talu pihta tuld anda, peale oli pandud kolmene vahtkond. Küsisime ettejuhtuva vahimehe käest, et kas nad on liikumist märganud. Noor sõdurpoiss vastas eitavalt ja soovis meile ohutut teekonda.

Me olime umbes pool tundi kõndinud. Peale kuumuse tappis meid ka igavus. Olime terve tee vait olnud. Polnud enam millest rääkida, kõik teemad juba laagris ja marssidel läbi räägitud. Jõudsime oru juurde, teeristini oli nüüd kiviga visata. Vaatasime orgu, see polnud eriti lai, selle keskel jooksis kraav. Oru lõpus olevast künkast pidi teerist ainult paarsada meetrit olema.

Jäime korraks jalgu puhkama, ma haarasin oma pudeli. Järsku karjatas Jackman: "Raisad on siin!" Ma vaatasin ta poole ja siis pöörasin pilgu orule. Kraavist olid paista pruunikad kaabud. Ennem kui jõudsin millestki aru saada kostsid lasud ja kraavist lendas suitsu välja. Holsten karjatas täiest kõrist, ja kukkus haavatuna maha. Ma viskasin veepudeli maha ja haarasin oma püssi. Jackman tulistas kraavi poole ja hakkas taganema. Holsteni poole pilgu pöörates ta pea järsku oleks nagu tugeva löögi saanud, pea paremast poolest purskas verd välja. Jackmani keha kukkus elutult mudasse.

Täielikus paanikas olles proovisin ma ära joosta, kuid kui kuulsin Holsteni karjeid viskusin maha ja vaatasin tagasi. Holsten roomas maas, ta jalg purustatud. Ta sirutas käe mu poole ja hüüdis appi. Ma roomasin vastase tule all edasi Holsteni poole, kes oli end neljakäpukile ajanud. Kuulid maandusid igal pool mu ümber, nii et pori pritsis näkku. Silmad porist puhtaks tehes nägin kuidas Holsten ninuli oli, seljas veritsev kuulihaav.

Šoki seisundis lamasin ma vastase tule all, kuid kuidagi võtsin end kokku, ajasin end jalule ja pistsin jooksu. Kuidagi tänu jumala abile ei saanud ma pihta, lihtsalt jooksin täiest jõust. Mu püss, mu veepudel ja mu kamraadid olid maha jäänud, kuid see mind ei huvitanud. Kõige tähtsam sellel momendil oli ise pääseda.

Peale väsitavat jooksu elu ja surma peale jõudsin tervelt laagrisse. Kaitsepositsioonid olid juba sisse võetud, ühte teist patrulli oli ka rünnatud. Mille anti juua ja siis pidin ohvitseridele kõik ette kandma. Mulle anti uus püss ja määrati ühe maja, mida me kasutasime köögi ja toiduainete hoidmiseks, kaitsma. Köök asus kohe lõunapoolse sissepääsu juures tee vasakul küljel. Nagu teistel majadelgi, välja arvatud kuur, olid paksud kivist seinad ning katusele olid pandud liivakotid Maja ees oli veel liivakottidest müür, mille ette olid pandud teravad puidust ogad.

Alles köögi kuumuses ja igavuses tuli mulle pähe Jackmani ja Holsteni surm. Mu mõtted jäid nendele ja sellele neetud orule tuikuma. Ma ei tea kui kaua ma nendele mõtlesin, kas pool tundi, kas tunde. Ma lihtsalt vaatasin aknast välja savanni poole, sinna kus mu kamraadid hukkusid. Mind tõi mõtetest välja üks jooksupoiss, kes mulle lõunasöögi kätte andis. Ma polnud oma nälga märganudki, kuid nüüd toidu peale mõeldes oli kõht kuradi tühi. Lasin leival, kartulil ja väiksel lihakäntsakal hea maitsta. Lõunasöögi juures oli ka pits napsu. Ma teadsin mida see tähendab, kõik me teadsime. Väike lonks alkoholi, mis lahingus su maha rahustab ja julgemaks teeb. Nüüd oli see kindel - vastane on liikvele läinud ja on meie suunas teel.