On esmaspäeva hommik. Seisan kuskil keset metsa. Sajab vihma ning jahe sügisõhk kõditab kurjalt mu nägu ning mu pikad tumepruunid juuksed lehvivad näo ees. Ma peaksin olema koolis kuid selle asemel seisan kuskil metsas. „Kurat võtaks, Beatrix!“ kirusin ennast ning lõin jalaga maas lebavat kivi. Kivi lendas pikalt ning maandus siis eemal asuvasse lagendikule. Võtsin siis maast enda koti ning hakkasin kuskile poole sammuma, et teiseks tunniks kooli jõuda.
Liikusin umbes sama teed pidi tagasi mida mööda ma tulnud olin. Kui olin umbes viis minutit kõndinud hakkaski paistma maantee. Autod vurasid kiiresti mööda maanteed. Kes sõitis tööle, kes oma purjus lapsele järgi, kes sõitis niisama ringi.
Astusin maanteele ning alustasin teekonda kooli poole. Kui kooli ette jõudsin oli vihm järele jäänud ning riided peaaegu kuivanud. Läksin enda klassi garderoobi ning võtsin seljast enda musta nahktagi ning ketsid, mille vahetasin baleriinade vastu välja.
Liikusin siis mööda neid halle üksluiseid koridore klassiruumi poole. Vajutasin ukselingi alla ning lükkasin ukse lahti. Kõikide pilgud peatusid koheselt minu peal. „Oh, Beatrix. Tore et jõudsid, me arutame siin just sügisballi teemasid“ jutustas õpetaja Ivy laia naeratusega. „Okei“ vastasin tuimalt ning jalutasin enda kohale kõige tagumises reas akna ääres.
Koheselt hakkas õpetaja jälle midagi seletama, aga ma ei keskendunud. Pole tahtmist ega viitsimist. Ilmselt on asi ilmas. Vaatasin veel natuke aega aknast välja ning siis tirises juba kell vahetundi. „Head koolipäeva teistele ning Beatrix ma tahaks sinuga vestelda natuke“ lausus õpetaja ning õpilased väljusid jutustades klassist. Panin kooliasjad kotti ning lonkisin tüdimusega õpetaja laua juurde. Kõigest on savi. Absoluutselt kõigest.
„Sa oled täna kuidagi hajevil“ alustas õpetaja, kuid jätkas peale mu õlgade kehitust. „Mida sa arvaksid sellest kui ma annaksin sulle võimaluse sügisballi kavandada?“ Ohkasin lihtsalt vastuseks. „Selge, sa vist ei ole väga rõõmustatud sellest ülesandest?“
„Eiei asi ei ole selles. Ma olen lihtsalt viimasel ajal tõesti kuidagi hajevil ning tegemist on ka palju. Ja pealegi ma ei ole isegi nii loov, et ma saaksin sellega hakkama. Mina soovitaksin hoopis Crystalit või Abbyt. Mõlematel on loov mõtlemine ning lai silmaring“ laususin ning lahkusin klassist jättes õpetaja mulle mõtlikult järele vaatama.
Miks ma siia üldse roninud olin? Mind ei huvita nagunii mida tegi Peeter I või kes leiutas mingi matemaatilise teoreemi. See kõik on jama mida tänapäeval lastele pähe topitakse ja öeldakse et sul on seda tulevikus vaja. Käigu kuradile terve see õpetajate pere! See on nii haige, et õpetatakse asju mida tegelikult ju ei ole vaja. Mul ilgelt on vaja teada ka ajalugu või mingeid ruutvõrrandeid matemaatikas. Poes saan väga vabalt ilma nendeta hakkama ning ma ei kavatse mingiks matemaatika professoriks hakata. Lihtsalt haige!
Raputasin pead ning tulin enda mõttemaailmast välja. Võtsin garderoobist tagi ning ketsid ja sammusin taas siit majast välja. Ma ei tea kuhu ma isegi lähen. Ma lihtsalt lähen. Kas teil ei ole vahel tunnet et tahaks lihtsalt minna kuskile, aga sa ei tea kuhu ja sa lihtsalt lähed?
Nii ma siis sammusingi mööda maanteed sinna kuhu jalad viisid.
