Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#11 Sarkasm on maailma parim leiutis

#11 Sarkasm on maailma parim leiutis

 Soovitage mulle siia mingit head taustalaulu.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Meile vahtis vastu 2 meetri kõrgune raudplaat, milles oli sinisest klaasi taolisest materjalist inimese kujutis. Raudplaadi ülemisse äärde oli kinnitatud kolm suhteliselt nüridat, umbes 8 cm pikkuse teraga nuga. Mõistsime, et seekord oli tegemist praktilise proovilepanekuga. Seega vabastasime viskenoad kiiresti oma pesadest ja valisime nendega ühe suure puu peal kujutlevasse märklehte visates endi seast parima viskaja.

Selleks sai üllatus üllatus.. Teet

Nagu keegi oleks selles kahelnud. Ta oli just hakanud oma ihuliikmeid soojaks ringiama ja me kõik ootasime tüdimusega.

"Ma arvan, et sellest piisab." Ütles Liisi sõbralikult Teedule. Tema hääles kõlas lõplikus. Kutsuksin seda mina-kamandan-siin hääletooniks.

"Okei, nii, mis siis nüüd täpselt toimuma hakkab? Ma lihtsalt vistan ja kui kõik lähevad raamidesse, siis saan 100 punkti? See tundub liiga lihtne, vähemalt võrreldes eelmise ülesandega." Küsis Teet.

"No hea küll, hoidke eest." Ta vahtis keskendumisest krimpsus näoga kontrollpunkti ja tõstis paremas käes oleva viskenoa pea kohale ja saatis selle vihisedes kontrollpunkti poole. See lähenes kujutise südame poole ja oleks seda ka tabanud. Olime juba juubeldama hakkamas, kui nuga klaasi sarnaselt materjalilt klirinaga tagasi põrkus.

"Mida kuradit."Pobisesid Emili ja Teet korraga.

"Ma arvan, et see pole nii lihtne." Rääkis Ruuben, kontrollpunktile lähemale kõndides. Ta sirutas käe sinisest klaasist materjali poole, mis tema käe all vaikselt helendama hakkas ja otse kui üles soojenedes vedelamaks muutus. Aine meenutas seda lima sarnast massi, mida igasugustes pilapoodides väikestele lastele kalli raha eest müüakse ja mis haiseb täiesti väljakannatamatult mitu päeva kantud riiete ja kodukeemia järele.

See lõga imes Ruubeni sõrme enda poole, mille peale poiss ehmatas ja käe kiirelt ja kõlava lurtsatusega vabaks tõmbas.

"Mida kuradit." Kõlas nüüd meie kõigi poolt.

Kui Ruuben oli käe eemaldanud muutus kontrollpunkt tagasi siniseks, klaasi taoliseks aineks.

Astusin Ruubeni kõrvale ja uurisin kontrollpunkti. "Tundub, et see töötab vaid siis, kui keegi meist selle tati sisse astub." Vaatasin Teedu poole.

"Teet peab sihtima elavat inimest ja miski pärast ma arvan, et kui sa ühe meist surnuks viskad me väga palju punkte ei teeni."

"Oh lõpeta oma sarkasm Anna, see pole kuskilt otsast meelt lahutav." Hüsteeritses Emili.

"Sarkasm on maailma parim leiutis." Pomisesin endale "habemesse", Ruuben kuulis mind ainsana, ning ta huultele tekkis kurb muie.

"No siis jääb ju ainult küsimus, et kes meist elavaks märklauaks hakkab." Ütles Mihkel ja pani meid mõneks minutiks vaikuses maapinda põrnitsema.

Kuniks Liisa otsustas sõna võtta:" Ma arvan, et me peaksime edasi liikuma, ühedki romaanid või filmid ei ole nii oluilsed, et nende pärast surma peaksime saama."

"Ma arvan, et meil ei ole valikut." Lausus Ruuben, kelle parem käsi oli küünarnukini sinise ja helendava löga sisse kadunud.

"Miks sa oma jäsemeid ja muid keha osi topid igale poole kuhu need ei kuulu?" Möirgas Teet, hääl iga sõnaga valjemaks minnes. Tema silmad vilksatasid hetkeks minule. Poiss tõstis käed pea juurde ja rebis oma juukseid. Mõistsin tema ahastust, poiss pidi ju olema see, kes pidi hakkama Ruubeni pihta nuge loopima.