Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#12 Where the wild things are

#12 Where the wild things are

Jennifer Lawrence - Hanging tree . 

Kuula :)

-------------------------------------------------------------

Järjekordselt olime me rivistatud meie kinnipidamisasutuse kiviõue. Pigine maapind tundus ebameeldivalt kõva ja iga sammuga said kannad tugevalt põrutada - olin unustanud, kuidas asfaldi peal käia.

Hommik oli karge ja külm, nagu kõik eestimaised sügishommikud. Tammusin vaikides ühelt jalalt teisele, et vähekenegi sooja saada. Kogu keha põles nagu tules - imelik, olime metsas olnud vaid 3 päeva. 3 päeva ja mul olid küljes kõik mõeldavad hädad.

Mängud polnud minuga just kõige paremini ümber käinud. Kasega kokkupõrkest suveniiriks jäänud peahaav valutas ikka veel ja järsult seda kolu keerates, mis mu õlgade vahel istus ja ennast peaks nimetas oli tunne, nagu käriseks viimane pooleks. Meenutasin möödujatele arvatavasti 2 sarvega ükssarvikut. Lisaks tuikasid mu ribid valusalt sealt, kuhu see suurte kiimas kämmeldega poiss mulle kummikuule tulistanud oli.

Mõtlesin selle vaese punase meeskonna poisi peale, kes 2 kuuli asemel keresse tervelt 25 sai. Tundsin ennast väiklase ja hädisena, mõeldes sellele, mida pidid tundma need, kellel läks kordi halveimini kui mul. Kas nad mõtlesid samu mõtteid?

Tõstsin käe kaela juurde, et katsuda sisselõiget, mis oli, õnneks, möödunud täpselt kõikidest tähtsatest veresoontest.

Kui sul on minu heroilisest märtriakstist meeles vaid killud, siis luba ma värskendan su mälu.

* * *

Pärast seda, kui olin ennast sinise tarretise sisse heitnud, pidi Teet minu vabaks päästmise nimel tabama punaselt pulseerivat märki otse mu kaela kõrval. Teda saatis edu.. Peaaegu.

Nuga riivas mu kaela. Kui kontrollpunkt oli saanud selle, mida tahtis, muutus tarretis veeks, selliseks helesiniseks, mida võid näha vaid Hawail ja Aura veepargis.

Ma ei tundnud valu, kui ülejäänud tiimikaaslased minu poole jooksid, ma tundsin end lihtsalt nõrgana ja väsinuna, aga naeratasin neile siiski. Mu käed olid koos punase vedelikuga. Oma järk-järgult aeglustuva ajuga olin siiski päris kindel, et veeks muutunud tarretis oli olnud sinine.

Kuulsin Ruubenit ja Teetu teineteise peale karjumas, mille pärast nad täpselt vaidlesid ma ei mõistnud ja kui päris aus olla, siis mind ei huvitanudki. Viimane asi, mida ma enne pehmesse väsimusse vajumist nägin oli Ruuben, kes oma särki seljast rebis. Turtsatasin vaikselt ja uinusin esimest korda 2 kuu jooksul naeratus näol.

Ma polnud arvestanud aga sellega, kui suur koorem ma oma meeskonnale olema peaksin, kui viskaksin pildi kotti ja kott kummalisel kombel unemati poolt ära varastatakse. Täpselt see aga minuga juhtuski- nagu alati.

Tundsin, end otsekui õõtsuvat, otsekui oleksin jälle Rootsi kruiisil, kõige kohutavama tormiga, mille pärast mu ema kogu reisi aja silmatäitki magada ei saanud ning enamus ajast kajutis istus ja tualettpotti kallistas.

Minul ei ole kunagi magamisega probleeme olnud, varem võis mu akna all mängida marssi puhkpilliorkester ja ma ei keeranud isegi mitte teist külge. Nüüd olid asjad muutunud, uni oli asi, milleta hakkama ei saanud, mitte aeg, mida nautida, vaid aeg, et taastuda.

Seal õõtsudes ja mõeldes, tundsin ma, et olen taastunud päris korralikult. Mu silmad plõksatasid lahti.

Kaua ma pilditu olin?