Üheksateist

9.

Mu silmad valutasid kohutavalt, ma olin vist terve öö nutnud. Täna on esmaspäev ja selle asemel, et nautida oma paari une tundi, istusin ma kell neli öösel oma maja ees treppidel ja olin tunni jooksul tõmmanud ära juba vähemalt kolm suitsu. Ma ei tahtnud kooli minna, Lilly hakkab mind sõimama Thomasega lahkumineku pärast ja ka raudselt Thomas ise ütleb paar kõrvetavat lauset, mind nähes. 

Haarasin kätte oma telefoni ja otsustasin Antonile helistada. Ta ilmselt magas, kuid tavaliselt vastas ta mulle alati. Me olime olnud parimad sõbrad juba viis aastat. 

"Jah?" kostus Antoni hääl ohates. Eks ta sai aru, et ma talle niisama ju ei helistaks kell neli hommikul.

"Mul on sind vaja, Anton," pomisesin telefoni. "saame kokku."

"Kohe praegu või?" ehmatas Anton. Ma teadsin tegelt, et nii kui ta mu nime oma telefonil nägi, siis juba hüppas ta voodilt püsti ja pani riided selga. Ta on mu nimel alati kõigeks valmis. Ma olen tema liisa. Tema parim sõbranna. 

"Jah, ma ootan sind oma ukse ees," laususin ja surusin telefoni oma teksade taskusse. 

X X

Viisteist minutit oli möödas, kui Anton kohale jõudis. Ma istusin koheselt tema kõrvale ja ta alustas sõitu. 

"Mida Thomas tegi?" vaatas ta mulle otsa, kui punase tule taha seisma jäi. 

"Ma ei tea, kumb selles isegi süüdi on.." ohkasin ja vaatasin ümbritsevat. Vaikselt hakkas valgemaks minema, sest päike oli juba tõusmas. 

"Lähme meie kohta, aga ennem käime starbucksist läbi," pilgutas Anton mulle silma ja me võtsime suuna starbucksi. Ta tahtis meid viia ühe vana hoone katusele, kus me alati käisime enne, kui ma Thomasega kokku läksin, sest siis ei jätkunud mul enam Antoni jaoks aega. Mul on sellest nii kahju, et ma Antonile eriti tähelepanu ei pööranud. 

Mõne aja pärast olime selle sama vana hoone katusel. Anton võttis autost ka teki kaasa ning laotas selle kivisele katusele. Ma asetasin sellele meie kaks kohvi ning küpsised, seejärel istusin ka ise maha, kakkusin suitsu taskust välja ning süütasin selle oma huulte vahel. Sama tegi ka Anton oma suitsuga. 

"Räägi nüüd, Liisa," lausus poiss. 

Jutustasin talle kiirelt ära kogu loo, mis paari päevaga juhtunud oli. Taas voolasid mööda mu põski alla kõrvetavad pisarad. Mu silmad kipitasid jubedalt, aga ma ei saanud ennast kontrolli alla. 

"Ma teadsin, et ta pole sulle õige," ohkas Anton ja haaras mu oma embusesse. "lõpuks sain ma oma parima sõbranna tagasi," hõiskas Anton, mille peale ma südamest naerma hakkasin. See poiss teab, kuidas mind rõõmsaks ajada.