Kood

Minu kood

Ma olen liiga laisk. Liiga laisk, et tülitseda, vaielda ja mängida lõputuseni hiire ja kassi mänge. See ei vii mind edasi vaid annab tegevust.

Ma olen aus. Valetades korra, valetad terve elu. Samuti olen ma liiga laisk, et meeles pidada kõiki valesid.

Ma ei vihka kedagi. Vihates kedagi pean ma meeles pidama kõiki neid sündmuseid ja asjaolusid, miks ma kedagi vihkan. Ka selleks, et neid meeles pidada, olen liiga laisk.

Kõige enam mind solvab ignoreerimine. Mul on vaja, et mulle öeldakse otse välja, mida tahetakse. 

Ideaalsus on vaataja silmades. Minu ideaal ei pruugi olla kellegi teise ideaal. Seepärast polegi olemas ühte ja ainust ideaali vaid lõputult palju ideaale. Seepärast ei saa ka utoopia olla utoopia, sest kellegi jaoks on see ikkagi düstoopia.

Leidsin enda ideaali ning minu ideaali jaoks olen mina ideaalne. Minu abikaasa. Ja see, et ta on ideaalne ei tähenda, et me iial ei vaidleks. Kui meil ei oleks üksteisele midagi öelda, siis see tähendaks, et meil ei oleks üksteisele midagi õpetada. 

Mul on palju nurki ja ma ei kavatsegi neid kõiki ära lihvida, sest siis ma olen nagu iga teinegi kalliskivi, mida julgeb ainult klaasi tagant vaadata ja mida keegi ei julge kunagi näppida. 

See lause justkui vaidleks vastu minu eelmisele ideaalsuse lausele, kuid ei. Ma lihvin vaid neid, mida tahan, aga mitte kõiki. Ning kord arutades oma abikaasaga selle üle, millised me oleme ja millised võiksime olla jõudsime järeldusele, et need asjad või tegevused, mis meid vahel teise inimese juures häirib, on samas ka need erilised asjad, mis muudavad selle inimese meie jaoks ideaalseks. Kui laseksin tal lihvida ära need nurgad, mis justkui on tülikad, hakkaksin varsti neid nurki tema puhul igatsema. 

Pole olemas võimatut. On vaid piiratud nägemus võimalikkusest. (idee B. M. Conny tsitaadist)

Elan igat päeva nii nagu elaksin ma seda päeva teist korda. Naudin iga hetke, mis juhtub ja ma ei kavatsegi mitte midagi selles päevas muuta. Nii on mul vähem stressi ja muretsemist, sest ma Juba "tean" mis selles päevas juhtub! Mõnda päeva ei pea elama teist korda.

Selle mõtte sain ühest filmist "About time", kui olin teismeline. Filmis oli üks mees, kes suutis ajas rännata ja sebis endale niiviisi tüdruku, kellega hiljem abiellus ning filmi lõpus jõudis ta järeldusele, et kuna ajaränded pole enam vajalikud, et midagi muuta, siis ta rändas isegi väga tüütusse päeva tagasi, et seda uuesti läbi elada ning leida selles päevas miski, mis teda teeb õnnelikuks või on talle vajalik. Nii tahan ka mina elada. Tundega, et olen selles päevas juba olnud ja nüüd tulin siia tagasi, et seda nautida või sellest õppida. Ma saan seda päeva muuta, sest ma elan alles selles, aga ma ei muuda, sest nii juba ongi hea. 

Üks noppimata võilill muudab mind õnnelikumaks, kui sada suvalist lõikeroosi. 

Kes ütleb, et reaalsus on reaalsus ja uni on uni? Äkki on hoopis reaalsus uni ja uni reaalsus.

Inimesed on nii kadedad nende peale, kes on rõõmsad. Nad üritavad rõõmu tappa ja maha tallata, et näida ise rõõmsamad. Selle asemel, et olla ise rõõmsad ja keskenduda enda rõõmule, keskenduvad nad sellele, et teised poleks nendest mingil juhul rõõmsamad.
See on juba huumor. See kade pilk, kui ma naeran, on lausa nautimist väärt.

Ma ei taha olla põhjusega perfektne. Kui ma pole perfektne ja teen midagi hästi, siis saan kiita, sest ma tegin midagi paremini kui tavaliselt. Aga kui olen kogu aeg perfektne ja ühel hetkel libastun, siis sõimatakse nägu täis. Pealegi ei pea me püüdma olla perfektsed kellegi teise jaoks vaid iseenda jaoks. 

-----

Lucsya: Kindlasti täiendan seda jooksvalt, kui tuleb ideid ja mõtteid juurde.