Kui ma jään

7 - Skylar

Ootasin õde söökla ukse juures, et koos sööma minna. Esimene päev oli siiani üle elatud. Vaatasin ukse juures ringi ning märkasin lõpuks Phoebet.

"Sorri, õps ei lasknud enne minema, kui ma olin endast ka natuke rääkinud."vabandas Phoebe.

Muigasin. "Ei vedanud. Ma ei pidanud endast rääkima."

Võtsime ennast samuti järjekorda. Täna oli koolilõunaks kartulipuder ja hakklihakaste. Võtsime oma toidud, joogid ning istusime ühte tühja lauda.

"Tüdrukud, kas ma võin teie juurde istuma tulla?"

Tundsin tema hääle ära ja ma ei tahtnud ümber pöörata. Vaatasin abipaluvalt õele otsa.

"Zayn, siin on vabu laudu küll."lausus Phoebe karmilt.

"Ma pean lihtsalt Skylariga rääkima."palus Zayn.

Phoebe turtsatas. "Tema ei taha sinuga rääkida."

Zayn ei teinud Phoebe märkust kuulmagi ja istus ikkagi minu kõrvale. Ohkasin ja üritasin normaalselt oma koolilõunat süüa.

Minu üllatuseks istus meie lauda veel üks kutt. Ta isegi ei küsinud, kas koht on vaba või kas me tahame teda siia istuma. Ta lihtsalt ilmus ei kusagilt.

"Ja kes sina veel oma arust oled?"küsisin ma, pöördudes poisi poole.

"Kas ma pean ennast tutvustama või?"küsis noormees ülbelt.

"Zayn, ta on sinu sõber või?"uurisin ma poisilt. Phoebe mu kõrval oli täiesti vait, ainult sõi oma sööki.

"Nojah, võib ka nii öelda."pomises Zayn.

See oli nüüd küll awkward koolilõuna. Kugistasin oma lõuna kiiresti alla, viisin kandiku koos nõudega ära ning läksin ukse juurde Phoebet ootama.

"Sky, palun, kas me võiks rääkida?"

Zayn vaatas mulle paluvalt otsa. Oleksin tahtnud teda kohutavalt kallistada, kuid ma ei teinud seda. Ma ei tahtnud välja näidata, kui palju ma teda tegelikult igatsenud olin.

Ohkasin. "Hea küll."

Noormehe näole ilmus naeratus. "Lähme näiteks jalutama? Siin on samuti imeilus rand."

Kohe, kui noormees randa mainis, tulid valusad mälestused tagasi. Kogu suvi jooksis filmina mu silme eest läbi.

"Olgu."vastasin ma.

"Ma võtan su homme õhtul peale, kell seitse. Sul oli täna esimene päev, küllap oled väsinud."arvas Zayn.

Noogutasin. "Sobib. Su number on ikka sama?"

"Number on ikka sama. Sinu oma?"

"Minu oma ka."

Zayn naeratas. Lõpuks tulid ka Phoebe ja Harry sööklast välja. Tunnini oli veel aega, seega läksime mina ja Phoebe välja jalutama.

"Mis Zayn tahtis?"uuris Phoebe.

"Rääkida."

"Ja sa andsid juba alla, eks?"küsis Phoebe.

Ohkasin. "Võib ka nii öelda."

"Kas sa ei mäleta, et ta tegi sulle haiget? Lahkus ja ei jätnud mitte ühtegi sõnumit."

"Ma tean, Phoebe, aga kui ma teda jälle nägin... Ma olen ikka lootusetult armunud, eks?"

"Ega sa temaga nüüd kokku ei saa?"

Raputasin kiiresti pead. "Ei, miks ma peaksin?"

"Sa peaksid omale kellegi teise leidma."lausus Phoebe.

"Mis asja? Ei, ma ei taha kedagi teist."keeldusin ma.

"Lihtsalt... Mõtle selle variandi peale. Ära raiska tema peale aega."sõnas Phoebe, vaadates mulle veidike karmilt otsa.

Ohkasin. Phoebe oli poisi suhtes pisut vaenulik, kuid samas sain aru, et ta tahab mind lihtsalt kaitsta.

"Sa ei pea muretsema. Okei?"laususin ma, patsutades tüdrukut õlale.

"Ma lihtsalt ei taha, et sa jälle haiget saaksid."sõnas Phoebe vaikselt.

"Ma saan aru."

Kell helises, seega jalutasime Phoebega tagasi koolimajja. Leppisime kokku, et peale tunde jalutame koos koju ning peale seda läksime tundidesse.