Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#13 Piiritusest ei piisa

#13 Piiritusest ei piisa

------------------------

Me vaatasime filmi "Wanted", linateost südametunnistusega palgamõrvaritest. Kas pole mitte irooniline? Sinine meeskond oli viimase Mihkli raamatu vastu vahetanud. Ma polnud üllatunud, kui kuulsin, et ta ei loe.

Istusin diivanil Teedu ja Ruubeni vahel. Tavalises olukorras oleksin ennast ebamugavalt tundnud, aga ma olin nii väsinud, et mind peaaegu ei huvitanud, kuidas Teedu käsi oli filmi käigus vaikselt minu õlgade ümber hiilinud, või kuidas Ruubeni peened sõrmed aeglaselt mu pahkluud silitasid.

Ära saa must valesti aru, see oli väga nauditav ja ma tundsin külmavärinaid mööda keha jooksmas, kui Ruuben oma sõrmed vaikselt mu dressipükste ääre alla libistas ja mu jalga silitas. Poisi sõrmed olid nagu jääpurikad. Olin arvamusel, et see oli tema ebaloomulikult pikkade jäsemete pärast, ju ei jõudnud veri südamest nii kaugele reisida.

Poisid saatsid üksteise poole teravaid ja tüdinud pilke, üritades mind mitte jagada. Aga kartes küsida, sest ma polnud neile kummagile mitte mingisugust lootust andnud. No välja arvatud see, et ma suudlesin Ruubenit.. 2 korda... ja peaaegu Teetu.. Mu palgeile hiilis aeglane punetus.

Mõlemad poisid said sellest julgust juurde. Ruuben lükkas oma käe kaugemale minu püksisäärde ja silitas nüüd mu säärt. Teedu käsi libises mu kaelale, aeglaselt mu juukseid sasides ja külmavärinaid mööda mu selga alla saates. Mul ei olnud mingisugust tahtmist liigutada, aga ma teadsin, et peaksin. Nägin silmanurgast Liisa viltust naeratus ja nõrka peavangutust, kui ta filmilt hetkeks pilgu tõstis ja meie poole kiikas.

Ajasin ennast vaevaliselt püsti. "Ma pean vetsu minema."

Jalutasin mööda koridori, mul ei olnud vajadust tualetti minekuks, aga kuna mul muud ideed ei olnud, jalutasin puhketoast kõige kaugemale jääva WC poole, et veidike rohkem aega võita, enne, kui pidin meeskonnakaaslaste juurde tagasi minema. Ruumid tundusid tontlikud ning samasugused uksed, seinad, põrand ning peegel koridori lõpus jättis mulje, nagu kõnniksid mööda lõpmatut tunnelit, ilma, et kunagi kuhugile välja jõuaksid.

Ennast kabiini lukustades istusin külmale plaatpõrandale ja toetasin pea vastu peldikupoti külma serva. Mu parema käe sisekülg valutas. Ma arvan, et sa oled väsinud kuulamast mu hala kehaosade pärast mis funktsioneerida ei taha.

Olen kindel, et sa mõtled: "Jumal küll, meil kõigil on probleeme, mõni meist on kaelast alla poole halvatud, palju jõuab üks inimene vinguda!"

Aga see pole vingumine, ma vannun. Mu käe siseküljel oli hiiglaslik sinikas, aga mitte selline, mis tuleb kukkumisest, või sellest, kui keegi sind liiga tugevalt pigistab. See sinikas meenutas  verevalumit, nagu oleks veen heast peast naha all katkenud ja punane ollus vaikselt, aga kindlalt endale teed rajades naha alla laiali vajunud.

Tundus, nagu oleksin saanud vaktsiinisüsti, ilma, et oleksin seda teadnud. Sinikad tekkisid süstides tavaliselt siis, kui olid pinges, tavaline oli see nende juures, kes süstla nõelu kardsid ja narkarite puhul, kes olid liiga umbes, et teada, kuhu seda torgata. Minul polnud kummagi varjandiga kunagi kokkupuudet olnud. Teadsin samuti, et ma polnud sinikat Mängude ajal saanud. Ma olin segasuses.

No hea küll, ma ei mäletanud viimast korda, kui ma seda emotsiooni ei tundnud, aga asi oli seekord keerulisem, ma ei suutnud leida juhtunule loogilist seletust. Kui ma hommikul oma voodis ärkasin ei olnud ma mäletanud, kuidas ma sinna olin saanud, või kuna olin oma treeningriided pehmete dressipükste ja spagetti meenutavate õlapaeltega valge topi vastu vahetanud. Olin siiani samade riietega, mul polnud isegi rinnahoidjat seljas. Tundsin piinlikust, kui mõistsin, et see oligi põhjus, miks mõlema poisi pilgud olid tihedamini mu rinnale, kui filmile vilksatanud.