Ohverdus julgeoleku nimel (eesti keeles)

#14 If I die young

#14 If I die young

Kuula laulu, annab lisaväärtuse :)

———————-

Istusime kõik söögilauas. Olin oma taldriku mõtlematult Söögitädi veidrat ühepajatoitu täis kuhjata lasnud. Vaatasin vastikusega vedelikus ujuvat, liha meenutavat moodustist. Lasin oma kujutlusvõimel lennata ja kujutasin ette, milliselt elukalt need tükid pärit olid. Ehk sõime me kõik praegu kellegi heinaküünist või keldrist püütud rotte? Mu pea lõhkus valutada ja käsi värises kahvlit tõstes nii, et pool rotilihast tagasi taldrikusse kukkus.

Kiikasin oma meeskonnakaaslaste poole. Mihkel üritas käte vehkides Liisale selgeks teha, miks on naised igat pidi sitemad sõdurid, kui mehed, mille peale Liisa kõrval enne nii konservatiivselt istunud Emili, poissi lusikaga otse kahe silma vahele viskas.

Kogu laudkond naeris, kuigi istusin siiani teistest veidi eemal, muigasin samuti. Tundsin endal Teedu pilku. Vältisin terve söögiaja kuhugi vaatamist, nagu silmaklappidega traavel. Lühidalt öeldes olin ma igasugusest draamast ja sotsialiseerumisest väsinud.

Väljaarvatud muidugi juhul, kui viimane ei puudutanud rääkimist...

Viimase mõtte peale tundsin, kuidas veri pähe tõuseb ja põsed õrnalt punaseks värvuvad. Kiikasin meeskonna poole, ning ühest küljest tundsin heameelt, et olin endale niivõrd kuivõrd sõbrad leidnud, aga samas ajas see kamp mind iiveldama -Teet ja Ruuben veel eriti.

Enne mänge oli kõik olnud lihtne, ebameeldiv aga lihtne. Üksindus seadis rutiini, kohutava, verise ja melanhoolse rutiini küll, aga kõik oli paigas, kõik oli teada ja kõik oli kindel. Kui ma nüüd järele mõtlen, siis mulle meeldis see.

Meenutasin tundmatu tüdruku läbi vetsukabiini ukse lausutud sõnu,"Ma kardan pimedust.." Vaatamata oma vastusele mõistsin, et ka mina kardan tulevikku, rohkem, kui tahaksin tunnistada.

Visaksin kahvli rotiliha sisse ja tõusin otsustavalt lauast ülesse ja hakkasin oma toa poole lonkama, oma nõud reeglite vastaselt lauale jättes.

Just siis, kui olin tuppa jõudnud ja valge topi seljast heitnud(seekord olid mul spordirinnahoidjad seljas), kõlas koputus uksele. Tõmbusin pigesse ja ruttasin sõdurite tulekut kartes, ukse vastu, hirmunult, et ehk nad olid näinud, kuidas toidunõud pesemata lauale jätsin.

"Vabndust, ma kohe lähen tagasi, kohe koristan ära." Mulasin ma ja vaatasin hirmunult põrandalaudu.

"Kõik on korras, ma viisin need ära."

"Teet?" Segadust täis pilguga jäin poisile otsa vaatama.

"Kas ma võin sisse tulla?"

"Ikka, astu edasi. On kõik korras?" Küsisin, kui ta vaikides mu voodile istus ja vihaselt oma sõrmi murdis, justkui oma närvilisust ühte punkti koondades.

Veider, just vähem kui 12 tundi tagasi oli seal samas kohas istunud Ruuben. Raputasin pead, et eelmist õhtut mõtetest välja loksutada ja haarasin toolileenilt musta pikkade varukatega ja eest lukuga treeningsärgi.

"Tahad, sa minuga täna jooksma tulla." Küsis ta mu pilku vältides.

Mu näkku tõusis naeratus "Ma arvasin, et sa hakkad surema, või on sind minu toidunõude pärast karistatud, tänan muuseas, see oli sinust väga kena." Tänasin ma teda kiirelt.

Ka Teedu näole tõusis õrn naeratus. "Näed, sa oled mulle võlgu. Kas tuled siis?" Küsis ta püsti tõustes.

"Kohe? Ma ei ole eriti hea jooksja, ma lihtsalt aeglustaksin sind maha.