19-aastane Geira Hall elab rahulikku ja ilusat elu... kuniks Geira ema sureb haiguse tagajärjel ning aasta hiljem kohtab tüdruku isa, Hans Hall, uue naisega, kellesse too armub. Üsna pea selgub, et Geira peab kolima uude linna, jättes maha oma vana elu ja sõbrad. Kolides uude linna ja uude koju, kohtub Geira oma kahe kasuvennaga - Caspari ja Matthiasega. Geiral pole mingit tahtmist ega soovi tutvuda oma kasuvendadega, kuid üsna pea keeratakse nende kolme elu pea peale, kiskudes neid armukolmnurka, mida mitte keegi ei oodanud...

Vihkamine ja armastus ei sobi kokku.

Tunned sa vahel, et sinus pulbitseb midagi, mida teised peaksid kuulma? Sõnum maailmale, midagi olulist. Midagi, mis muudaks. Ta pole kunagi rääkinud sõnakestki. Inimesed imestavad, miks küll? Alinal pole füüsiliselt midagi viga, aga ta vaikib. Alina antakse peagi üle noorele psühholoogile Tonyle, kelle peamine ülesanne on noort neiut tundma õppida. Kuidas küll teda mõista, kui ta midagi ei räägi?

“We bury things so deep we no longer remember there was anything to bury."

"Meie kahe jaoks ei olnud kodu koht. See oli inimene." Kirjutatud 05-12 2015 !!!Jebba siin loos on palju kirjavigu ja kohe kindlasti pole see nii hea, aga ma kirjutasin selle 2015 seega come on, ja editimine ka ei kavatse juhtuda

Maailm oli üsna muhe koht olnud, enne kui ma kohtasin teatud nelja kutti, kes selle täielikuks põrguks muutsid, kes mu maailmavaadet painutasid. Enam ei olnud iga päev tähistamist väärt ja tapmine ei tundunud nii ahvatlev kui enne, kuigi ma ei saanud aru miks. See oli nii lihtne, kui kõht oli tühi, siis sõin, kui oli tuju, siis otsisin kellegi, kellega magada, mitte ei istunud üle päeva igasugustes puurides ja kongides, lasknud end piinata ja solvata, hoolinud inimeste eludest. PS: Raamatu staatus on lõpetatud, kuid see ei ole lõpuni kirjutatud!

Mida teha, kui reeglid ei luba koos olla inimesega, kes pakub armastust, mis pole määratud lõppema? Kas on üldse mõtet pead vaevata ja alatasa piinelda? Kas on õige vastamisi seista sellise riskiga? Skylynn on see, kes võtab riski ning sama saab öelda deemonliku Ethani kohta. Valed valikud, mis alguses tundusid õiged, kuid mitte ühtegi sammu ei saa olematuks teha. Sündmused pöörlevad hea ja halva vahel, ent mitte keegi ümbritsevatest hingedest ei oska ette arvata lõppu. Mis saab siis, kui on puhkenud särisev armastuseleek, mida on võimatu kustutada? ~ˇ~ Aeglustasin sammu ja vaatasin korraks selja taha. Näha polnud mitte midagi. Hingasin rahulikult sisse ja astusin otse edasi, vaadates veelkord hirmunult tagasi. Nägin, kuidas maja nurga tagant astus välja hoopis teistmoodi ebanormaalne nähtus. See oli nooruk. Ilus noormees. Neelatasin ja jäin seisma. Ebanormaalselt kaunis. Vot see oli kõige õigem kirjeldus temale. Korraks tekkis tunne, et tegu oli väljalõikega ajalehe kaanelt või siis heal juhul seisis minu ees ehtne modell. Pesumodelli pakkumine jooksis samuti peast läbi. Keha tundus olevat sama ilus kui näolapp. Näo proportsioonid olid rohkem kui korras ja näonahalt puudus vähimgi korts. Tänavanurgas oli küll küllaltki hämar, aga ma nägin selgesti tema kuldseid silmi, mis mind vaatasid. Tumepruunid juuksed olid veidikene sassis. Võiks öelda, et kõik tundus esmapilgul perfektne. Mehe rinnakorv liikus aeglaselt hingetõmmete rütmis ja ta hoidis oma käsi tugevasti rusikas. Kuldsed naerused silmad uurisid mind. Midagi tema hoiakus hirmutas mind. Võib-olla see, kuidas ta kordagi pilgutamata mind vaatas. Tema silmis peegeldus ainult nälg.