Rose Hamilton on tüdinud olemast õnnelik. Neiu tahab olla kordki elus õnnetu ja seekord on tal selleks ka põhjust. Rose'i parim sõber kolib teise osariiki, jättes tüdruku maha. Rose otsustab oma elus keerata uue lehekülge, kuid see ei saa talle lihtne olema. Tema vastasmajja kolib kummaline noormees ja peagi leiab tüdruk, et kõik pole päris nii nagu paistab.

"Tuul kraapis meeletult õhku, läbi selle oli pea võimatu kuulda kaugenevat undamist nagu äratuskella alarmi. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, kõikjal olid augud. Kiik oli pooleldi kustunud nagu oleks pilt lõpetamata. Pall, mis üle õue veeres, takerdus oksaraagudesse ja lõhkes, pildudes värvilisi kilde igas suunas laiali. Need söestusid peatselt ja jätsid punasele maapinnale kohvipurusarnase raja. Ma ei saanud peatuda, kui otse läbi tolmu kõndisin ning mööda poolikut tänavat edasi jalutasin. Teadsin, et keegi jälitab mind ja tal on plaan. Minul plaani ei olnud, ainult hoiatav alateadvus." Võimatu oli uskuda muinasjuttudesse, millega vanemad lapsi öösiti magama panevad. Mul ei olnud selleks põhjust. Nüüd, kui ma olen kaotanud selle ainsa inimese, kes mind reaalsuses hoidis, on väljamõeldised palju tõelisemad. Nüüd on mul põhjus neid karta. "Vaikus on alati midagi rohkemat kui torm." - Erich Maria Remarque © BlueBubble, 2012-2014

"Tunnen nagu kõik minu elus oleks juhatanud mind sinu juurde. Minu hääl, minu südametuksed, minu kahetsus. Kõik. Ja kui me oleme koos siis minevik tundub olevat seda väärt sellepärast, kui ma oleks teinud kasvõi üht asja teisiti ei oleks ma kunagi kohtanud sind" Ma ei tea kas leian temas valguse mida nii kaua otsinud olen või õnne mida ma kunagi tundnud pole. Kuid tean,et kui ta valib pimeduse järgneksin ma talle terve oma hingega.

Komöödia = tragöödia + aeg "The best way to not get your heart broken is pretend you don't have one." -Charlie Sheen

Mitte just kõige leebemate vanematega Agnes armub poissi, kes osutub täpselt seda tüüpi kutiks, kelle eest tüdruku vanemad teda hoida on tahtnud...

See, kes kuuleb klaveriheli, sureb saja päeva pärast. Linnalegend, mis on alati täide läinud.

Claire Walker on alati olnud ebatavaline neiu. Või, kui täpsustada, siis ta on aastaid näinud midagi ebatavalist. Inimesi, keda teised ei näe. Või kas need on üldse inimesed? Ta on vähehaaval sellega harjunud, kuid siis leiab aset midagi, mis muudab kõike. Vähehaaval muutub ka tema ise, kuigi need muutused pole talle sugugi meelt mööda.

"Vaiksed inimesed võivad olla kõige ohtlikumad" sõnas Karl ja tulistas pikali kolmanda topsi. "Ja lõbusad inimesed võivad olla kõige kurvemad" lausus Emily ja võttis seejärel lonksu oma joogist. "Putukatõrje" on mõtlema panev lugu rõõmudest, muredest ja armastusest. Peategelane on sattunud vihkavasse koolikeskkonda, kust ei tundu väljapääsu olevat. Lõppude-lõpuks on ta kõigest üks tüütu kahjur, kes tuleb kõrvaldada.