Ütleksin, et Whitelane'i äärelinnast paremaks asi ei lähe... kuid siis ma valetaksin. Ma vihkan Whitelane'i südamest. Kõik, mis siin sünnib on nii etteaimatavalt üksluine ja tuim. Kõik, keda ma äärelinnas tean on kukupaid ning isegi sõnad 'põrgu' või 'kurat' tekitavad paanikat, nagu tuleks Jumal isiklikul mind karistama. See on õõvastama ajavalt vastikust tekitav. Selles kohas on kuritegevus peaaegu sajand täiesti olematu olnud. Mitte ükski kuritegevuse viidegi! Kuid see kõik muutus suvel, mil erinevad isikud, kellel polnud midagi ühist, hakkasid kaduma jäljetult, et ilmuda taaskord välja, kuid põhjuseta surnuna. Ka kool muutus, kuna sinna saabunud uus õpilane,Tristan Hale, tõmbas kõigi tähelepanu. Tema tähelepanu ei püüdnud aga keegi. Tema aura oli müstiline. Miski tema juures nõudis, et saaksin tema saladused teada, kuid talle ligipääs polegi nii kerge, kui algselt võib loota. Whitelane'i äärelinn pole enam sama. Äärelinn on läbimas muutusi, mida ma olen soovinud juba väikesest saati. Ma ei ole kindel, kas see, mis tuli, on tõesti see pääsetee pärapõrgust või hoopis vangistus põrguväravate taha. Minu nimi on Lydia Maine ning ma tervitan teid avasüli tutvuma minu pööraseks löödud eluga...