Nicole on keskkooli õpilane, kes suudab pärast oma vanemate traagilist surma lugeda ja kuulda inimeste mõtteid, tunda nende aurasid ja näha tulevikku. Kõik aga muutub siis, kui ta kohtub salapärase - ja deemoniverd - Tristan Macce'ga, sest tema mõtteid tüdruk ei kuule. Kaanefoto tegi @Inge Vits ✎: 2012/13-2020 PS! See on esimene raamat samanimelisest triloogiast, seega ma loodan, et te jääte lugejaks, et rännata Nicole'i jälgedes. Teine raamat tuleb 2023. aasta esimeste kuude jooksul ja selle pealkiri on "Lange minu eest", nii et näeme siis seal. ;)

Meie nägude vahel on vaid paar sentimeetrit. "Sa ületasid piiri Reyes" sosistab ta hambaid krigistades mulle kõrva ning surub käe rusikasse. Cover-@jenzziiee

"Mu minevik on sünge ja halba täis, Daisy." Vaatan sügavalt helerohelistesse silmadesse ja endalegi aru andmata suudlen Jordanit.

"Mia. Kas ma saaksin sinuga rääkida?" Küsis õpetaja kui teised olid klassist ära läinud. "No ma kuulan" Naeratasin ma õpetajale. "Vaata meil on tulemas õpilasvahetus. Ja ma mõtlen et meie klassist võiksid sina minna. "Ja kuhu ma läheks?" "Saksamaale, münchenisse, aga eesti peresse" "Mida? Ei..." Paar päeva hiljem "Emps sa ei pea muretsema. Olen juba kuu aja pärast tagasi" Ütlesin empsile ning kallistasin teda lennujaamas. Kui tahate teada mis edasi juhtub hakake lugema seda raamatut

Mida teha, kui reeglid ei luba koos olla inimesega, kes pakub armastust, mis pole määratud lõppema? Kas on üldse mõtet pead vaevata ja alatasa piinelda? Kas on õige vastamisi seista sellise riskiga? Skylynn on see, kes võtab riski ning sama saab öelda deemonliku Ethani kohta. Valed valikud, mis alguses tundusid õiged, kuid mitte ühtegi sammu ei saa olematuks teha. Sündmused pöörlevad hea ja halva vahel, ent mitte keegi ümbritsevatest hingedest ei oska ette arvata lõppu. Mis saab siis, kui on puhkenud särisev armastuseleek, mida on võimatu kustutada? ~ˇ~ Aeglustasin sammu ja vaatasin korraks selja taha. Näha polnud mitte midagi. Hingasin rahulikult sisse ja astusin otse edasi, vaadates veelkord hirmunult tagasi. Nägin, kuidas maja nurga tagant astus välja hoopis teistmoodi ebanormaalne nähtus. See oli nooruk. Ilus noormees. Neelatasin ja jäin seisma. Ebanormaalselt kaunis. Vot see oli kõige õigem kirjeldus temale. Korraks tekkis tunne, et tegu oli väljalõikega ajalehe kaanelt või siis heal juhul seisis minu ees ehtne modell. Pesumodelli pakkumine jooksis samuti peast läbi. Keha tundus olevat sama ilus kui näolapp. Näo proportsioonid olid rohkem kui korras ja näonahalt puudus vähimgi korts. Tänavanurgas oli küll küllaltki hämar, aga ma nägin selgesti tema kuldseid silmi, mis mind vaatasid. Tumepruunid juuksed olid veidikene sassis. Võiks öelda, et kõik tundus esmapilgul perfektne. Mehe rinnakorv liikus aeglaselt hingetõmmete rütmis ja ta hoidis oma käsi tugevasti rusikas. Kuldsed naerused silmad uurisid mind. Midagi tema hoiakus hirmutas mind. Võib-olla see, kuidas ta kordagi pilgutamata mind vaatas. Tema silmis peegeldus ainult nälg.

Heia, olen Paola Styles. Elan Londonis,19aastane ja kuulus vend