If you're judging this book by its cover and title, you're already proving the point this story wants to make. Try to move past this satirical obstacle in front of you. This is a story about bullying, and like the hundreds of other books on the topic, it will show you the harsh reality of being discriminated, belittled, ridiculed for something you cannot control- how you look, who you love, or what you believe in. But unlike these books, this story's sole purpose is not to tear your heart out of your chest as you mourn over your loss of faith in humanity. Instead, this book will make you laugh and love alongside these characters. Just like in life, there will be moments of dread and surrender, but there will also be moments of happiness, laughter, and love. - Naomi Lorraine, better known as Nerdy Naomi with her thick-rimmed glasses and straight-A report card, is the most unpopular girl in her school. Even with the help of her sarcastic comebacks, that doesn't stop her from getting bullied by everyone in Dartwell High. Every day her childhood bully, Raymond Meyers, knocks her off her feet, literally. However, she can't do anything but survive the laughs, insults, and bruises high school gives her. There are three senior transfer students, dubbed the Three Musketeers: Bennett Frazier, Jordan Wallace, and Declan Lynch. All in one day, Naomi catches their attention one by one. With her snarky attitude, but innocent look, they can't help but want her. But not the way you're thinking. Oh no, not like that. Instead, it's probably the whole opposite. It's quite simple really. She'll be their good girl. And they'll be her bad boys. ~ [This story is a first draft written by a 13 to 15-year-old girl so it has its fair share of grammar mistakes and plot holes.] Wattys 2015 Talk of the Town Award Second Place Story of 2015 Best Humor and Overall Points of The Fiction Awards 2016 Third in the Writers Awards 2016 Highest Ranks: #1 Humor, #1 Teen Fiction

"Meie kahe jaoks ei olnud kodu koht. See oli inimene." Kirjutatud 05-12 2015 !!!Jebba siin loos on palju kirjavigu ja kohe kindlasti pole see nii hea, aga ma kirjutasin selle 2015 seega come on, ja editimine ka ei kavatse juhtuda

„On üks asi, mida ma olen juba tükimat aega tahtnud teha," ütles ta. „Mida siis?" küsisin, kuid vastuse asemel ta hoopis suudles mind. See oli minu elu esimene suudlus. Mõne hetke pärast astus ta väikse sammu minust eemale, et mu nägu näha. „Ma armastan sind," ütles ta ja jooksis minema. „Ja nüüd sa ütled mulle!" Just siis kui Anabellile hakkab tunduma, et on lõpuks Maagia eluga ära harjunud ja elu ei saaks kuidagi enam paremaks minna, läheb see kohe tunduvalt halvemaks. Imelikud asjad hakkavad juhtuma alustades telekate kadumisest, lõpetades suure sõjaga. Nüüd juba kolmandas osas ei ole enam lihtsaid võlutrikke ja tavalist kooli käimist, vaid armastus, reetmine, saladused ja kõike muud, mida te raamatut lugedes juba ise avastada võite.

Mida teha, kui reeglid ei luba koos olla inimesega, kes pakub armastust, mis pole määratud lõppema? Kas on üldse mõtet pead vaevata ja alatasa piinelda? Kas on õige vastamisi seista sellise riskiga? Skylynn on see, kes võtab riski ning sama saab öelda deemonliku Ethani kohta. Valed valikud, mis alguses tundusid õiged, kuid mitte ühtegi sammu ei saa olematuks teha. Sündmused pöörlevad hea ja halva vahel, ent mitte keegi ümbritsevatest hingedest ei oska ette arvata lõppu. Mis saab siis, kui on puhkenud särisev armastuseleek, mida on võimatu kustutada? ~ˇ~ Aeglustasin sammu ja vaatasin korraks selja taha. Näha polnud mitte midagi. Hingasin rahulikult sisse ja astusin otse edasi, vaadates veelkord hirmunult tagasi. Nägin, kuidas maja nurga tagant astus välja hoopis teistmoodi ebanormaalne nähtus. See oli nooruk. Ilus noormees. Neelatasin ja jäin seisma. Ebanormaalselt kaunis. Vot see oli kõige õigem kirjeldus temale. Korraks tekkis tunne, et tegu oli väljalõikega ajalehe kaanelt või siis heal juhul seisis minu ees ehtne modell. Pesumodelli pakkumine jooksis samuti peast läbi. Keha tundus olevat sama ilus kui näolapp. Näo proportsioonid olid rohkem kui korras ja näonahalt puudus vähimgi korts. Tänavanurgas oli küll küllaltki hämar, aga ma nägin selgesti tema kuldseid silmi, mis mind vaatasid. Tumepruunid juuksed olid veidikene sassis. Võiks öelda, et kõik tundus esmapilgul perfektne. Mehe rinnakorv liikus aeglaselt hingetõmmete rütmis ja ta hoidis oma käsi tugevasti rusikas. Kuldsed naerused silmad uurisid mind. Midagi tema hoiakus hirmutas mind. Võib-olla see, kuidas ta kordagi pilgutamata mind vaatas. Tema silmis peegeldus ainult nälg.

Igas linnas elavad nii inglid kui deemonid. Nad ei puudu ka pisikesest linnast Redwoodist Seattle'i lähedal. Kummad on aga domineerivamad ning missugune sündmuste käik muudab 16-aastase Melrose'i elu? Kas võidab headus või kurjus?