Mitte just kõige leebemate vanematega Agnes armub poissi, kes osutub täpselt seda tüüpi kutiks, kelle eest tüdruku vanemad teda hoida on tahtnud...

Summerville'i väikest linnakest raputavad mõrvad samal ajal, kui kohalikku kooli ilmub uus õpilane Jeff Cooper. Hope Blake veedab oma päevad ümbritsetuna tüüpilisest väikelinna vaikusest ja Jeffersoni keskkooli olelusvõitlusest. Eluterve huumoriga sõbranna Chloe'i seltskonnas ja linna tabanud tragöödia valguses tunneb Hope teatavat kergendust, et saab hoiduda tegelemast isa surma järelkajaga, mis on jätnud lõhe tema suhetesse ema ja vennaga. Kergendust ei jätku kauaks, kui Hope hakkab kahtlustama, et Jeffi väline sarm on petlik ning viimane jookseb millegi eest. Kui tragöödia tabab tema perekonda taas, on Hope ellujäämise nimel sunnitud otsa vaatama teistsugusele reaalsusele. © BlueBubble, 2011-2012

"Tuul kraapis meeletult õhku, läbi selle oli pea võimatu kuulda kaugenevat undamist nagu äratuskella alarmi. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, kõikjal olid augud. Kiik oli pooleldi kustunud nagu oleks pilt lõpetamata. Pall, mis üle õue veeres, takerdus oksaraagudesse ja lõhkes, pildudes värvilisi kilde igas suunas laiali. Need söestusid peatselt ja jätsid punasele maapinnale kohvipurusarnase raja. Ma ei saanud peatuda, kui otse läbi tolmu kõndisin ning mööda poolikut tänavat edasi jalutasin. Teadsin, et keegi jälitab mind ja tal on plaan. Minul plaani ei olnud, ainult hoiatav alateadvus." Võimatu oli uskuda muinasjuttudesse, millega vanemad lapsi öösiti magama panevad. Mul ei olnud selleks põhjust. Nüüd, kui ma olen kaotanud selle ainsa inimese, kes mind reaalsuses hoidis, on väljamõeldised palju tõelisemad. Nüüd on mul põhjus neid karta. "Vaikus on alati midagi rohkemat kui torm." - Erich Maria Remarque © BlueBubble, 2012-2014