She wants to escape it all. She runs from it. She gets a chance to leave it all behind. And she does, without thinking twice. Gabrielle leaves France, her home country, when she finds an offer to babysit in London. She doesn't have a lot of experience with kids, but she's willing to do whatever it takes to just disappear from the world she somehow got sucked into. She comes to a rich family, who has a daughter and a son. She gets a big surprise when she arrives there. The little girl might be little indeed, but the son is nothing like she expected. He's all tall and broad with tattoos marking almost every inch of his skin. And he screams bad news. Alexander shows he doesn't like Gabrielle from the first time he sees her. However, they somehow just can't ignore each other as much as they'd like to, even though Alexander told Gabrielle to never involve in his business. But her being stubborn and fearless, she quickly finds out why people call him 'Sin.' *WARNING! This story contains a strong language and violence.* *The Literary Awards 2017 winner Cover by @ForeverIsland

"Ma arvan, et kogu kuningriik variseks koost, kui sinust peaks seitsme aasta pärast kuningas saama. Ära solvu, aga kõik teavad seda. Sa oled noor, sulle meeldib lõbutseda ja mitte millegi pärast muretseda. See on hea asi, aga mitte siis kui sa oled järgmine kuningas." Seekordne osa räägib Anabelli ja Maiko pojast Senrist. Tema elu on täiuslik. Tal pole vaja millegi pärast muretseda, kõik tehakse tema eest ära. Kuid tuleb aeg, kui peab suureks kasvama ja oma tegude eest vastutama hakkama.

See hetk ei saanud ma sõnakestki suust välja. Mulle tundus nagu mu hing rebitakse minu seest välja. Ma ei saanud hingata, mu jalad ei kandnud mind, nii et ma kukkusin põlvili põrandale. Olin tõepoolest suremas. Neljas osa tõotab kindlasti olla süngem, kui varasemad osad. Tegevus toimub viis aastat peale sõda. Kõik tegelased on saanud täiskasvanuks ning Anabell on iga hetkega kuningannaks saamisele lähemal, kuid ei tema ega keegi teine ei soovi seda. Enam ei ole võimalik päästa seda, mis tuleb, aga võibolla saab veel päästa seda, mis oli.

Koolis ebapopulaarne ning vaesemast perest Katy Clay on alati lootnud paremale elule. Ta elas väikeses üürikorteris koos oma ema, vanema õe Liliani ning väiksema venna Jose'ga. Nüüd, kui nende üürileping läbi saab, avaneb neil võimalus see lootus tõeks teha. Kokku hoitud raha eest õnnestub nende emal osta suur maja. Seda pakkumist lihtsalt ei saa kõrvale heita. Ning ka uues koolis paistab Katyl palju paremini minevat. On vaid üks probleem. Majas paistab olevat midagi, mis ei taha leppida oma kodu jagamisega. Ja peagi paistab, et olukord muutub ohtlikumaks iga hetkega. Veel rohkem segadust toob kaasa Katy klassi astuv uus poiss Destin, kes paistab asjadest palju rohkem teadvat, kui ta välja ütleb. Stock from deviantart to create the cover: Girl/room: Eirian-stock Starry sky: nighthawk101stock Moon: cplcrud Trees: mimose-stock Branches: simfonic Smoke: FreeRidingSoul

Ütleksin, et Whitelane'i äärelinnast paremaks asi ei lähe... kuid siis ma valetaksin. Ma vihkan Whitelane'i südamest. Kõik, mis siin sünnib on nii etteaimatavalt üksluine ja tuim. Kõik, keda ma äärelinnas tean on kukupaid ning isegi sõnad 'põrgu' või 'kurat' tekitavad paanikat, nagu tuleks Jumal isiklikul mind karistama. See on õõvastama ajavalt vastikust tekitav. Selles kohas on kuritegevus peaaegu sajand täiesti olematu olnud. Mitte ükski kuritegevuse viidegi! Kuid see kõik muutus suvel, mil erinevad isikud, kellel polnud midagi ühist, hakkasid kaduma jäljetult, et ilmuda taaskord välja, kuid põhjuseta surnuna. Ka kool muutus, kuna sinna saabunud uus õpilane,Tristan Hale, tõmbas kõigi tähelepanu. Tema tähelepanu ei püüdnud aga keegi. Tema aura oli müstiline. Miski tema juures nõudis, et saaksin tema saladused teada, kuid talle ligipääs polegi nii kerge, kui algselt võib loota. Whitelane'i äärelinn pole enam sama. Äärelinn on läbimas muutusi, mida ma olen soovinud juba väikesest saati. Ma ei ole kindel, kas see, mis tuli, on tõesti see pääsetee pärapõrgust või hoopis vangistus põrguväravate taha. Minu nimi on Lydia Maine ning ma tervitan teid avasüli tutvuma minu pööraseks löödud eluga...

Olete kuulnud palju lugusid, kus on sunnitud kedagi kellegi täiesti tundmatuga abielluma. Neil lugudel on tavaliselt kaks lahendust, Kas lahutus ja pääsede või armastus ja õnn. Saab valida ka kolmanda tee, milleks on lihtsalt põgenemine. Seda proovis ka teha Selena, aga see ei õnnestunud. Kumba valiku saatus talle neist kahest ette näeb, kui kolmas tee pannakse kinni? Autori märkus: Kui sa arvad, et see on nüüd üks one directioni fännijuttudest siis sa e ksid! Siin on kasutusel lihtsalt Harry Stylesi karakter, aga mitte midagi muud ei ole!

Komöödia = tragöödia + aeg "The best way to not get your heart broken is pretend you don't have one." -Charlie Sheen

Mida teha, kui reeglid ei luba koos olla inimesega, kes pakub armastust, mis pole määratud lõppema? Kas on üldse mõtet pead vaevata ja alatasa piinelda? Kas on õige vastamisi seista sellise riskiga? Skylynn on see, kes võtab riski ning sama saab öelda deemonliku Ethani kohta. Valed valikud, mis alguses tundusid õiged, kuid mitte ühtegi sammu ei saa olematuks teha. Sündmused pöörlevad hea ja halva vahel, ent mitte keegi ümbritsevatest hingedest ei oska ette arvata lõppu. Mis saab siis, kui on puhkenud särisev armastuseleek, mida on võimatu kustutada? ~ˇ~ Aeglustasin sammu ja vaatasin korraks selja taha. Näha polnud mitte midagi. Hingasin rahulikult sisse ja astusin otse edasi, vaadates veelkord hirmunult tagasi. Nägin, kuidas maja nurga tagant astus välja hoopis teistmoodi ebanormaalne nähtus. See oli nooruk. Ilus noormees. Neelatasin ja jäin seisma. Ebanormaalselt kaunis. Vot see oli kõige õigem kirjeldus temale. Korraks tekkis tunne, et tegu oli väljalõikega ajalehe kaanelt või siis heal juhul seisis minu ees ehtne modell. Pesumodelli pakkumine jooksis samuti peast läbi. Keha tundus olevat sama ilus kui näolapp. Näo proportsioonid olid rohkem kui korras ja näonahalt puudus vähimgi korts. Tänavanurgas oli küll küllaltki hämar, aga ma nägin selgesti tema kuldseid silmi, mis mind vaatasid. Tumepruunid juuksed olid veidikene sassis. Võiks öelda, et kõik tundus esmapilgul perfektne. Mehe rinnakorv liikus aeglaselt hingetõmmete rütmis ja ta hoidis oma käsi tugevasti rusikas. Kuldsed naerused silmad uurisid mind. Midagi tema hoiakus hirmutas mind. Võib-olla see, kuidas ta kordagi pilgutamata mind vaatas. Tema silmis peegeldus ainult nälg.

„Tegele sa poisiga. Ma võtan tüdruku!" ütles ta oma kaaslasele. Ma nägin kuidas suurem deemon haaras kiirelt poisi sau ja torkas selle temast läbi. „Ei!" ütlesin ma vaiksel, sest ma olin liiga ehmunud, liiga šokis, et kõvemini midagi öelda. „Sinu kord plika," ütles Astor. Nii nagu paljud teisedki väikesed tüdrukud unistas ka Anabell kunagi printsessiks saamisest. Kui ta aga oleks teadnud, et see tähendab, sõjakoolitust, virnade viisi igavaid raamatuid, deemoneid, inimsööjataimi, võlukunsti ja pidevalt eluohtlikke olukordadesse sattumist, oleks ta ehk millestki muust unistanud.