"Tuul kraapis meeletult õhku, läbi selle oli pea võimatu kuulda kaugenevat undamist nagu äratuskella alarmi. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, kõikjal olid augud. Kiik oli pooleldi kustunud nagu oleks pilt lõpetamata. Pall, mis üle õue veeres, takerdus oksaraagudesse ja lõhkes, pildudes värvilisi kilde igas suunas laiali. Need söestusid peatselt ja jätsid punasele maapinnale kohvipurusarnase raja. Ma ei saanud peatuda, kui otse läbi tolmu kõndisin ning mööda poolikut tänavat edasi jalutasin. Teadsin, et keegi jälitab mind ja tal on plaan. Minul plaani ei olnud, ainult hoiatav alateadvus." Võimatu oli uskuda muinasjuttudesse, millega vanemad lapsi öösiti magama panevad. Mul ei olnud selleks põhjust. Nüüd, kui ma olen kaotanud selle ainsa inimese, kes mind reaalsuses hoidis, on väljamõeldised palju tõelisemad. Nüüd on mul põhjus neid karta. "Vaikus on alati midagi rohkemat kui torm." - Erich Maria Remarque © BlueBubble, 2012-2014

Elas kord üsnagi tavaline noor neiu. Tal oli olemas kõik, mida ta vajas, kuid ometigi tahtis ta midagi enamat. See tüdruk olin mina. Mu elu tundus nii igav, nii üksluine, et ihkasin meelihaaravamat elu, kuid... mu tahtmine sai teoks. Senitundmatu elu vajus mulle raskelt õlgadele. Ma ei jaksanud seda kandamit tassida. Mul oli küll põnev, aga samas varitses mind pidevalt oht. Paratamatult hoidsid mind käpa all hirm ja pisarad. Nüüd ei igatsenud ma midagi muud, kui oma endist elu tagasi. Nähtavasti oleksin selle saavutamiseks ükskõik, millisel härjal sarvist haaranud. Vist. ___ Lugeda omal vastutusel, sest kirjutasin selle 14-aastaselt ja ei mäleta, kas see on hea või mitte. :D

Kui Selina Olson oma parima sõbranna palvel ühele peole kaasa nõustus minema, ei oodanud ta seal just midagi tavatut juhtuvat. Ta ei osanud arvatagi, et järgmisel hommikul kuulutatakse üheksa peol viibinud isikut kadunuks, tema nende seas. Selina oli aga ainus, kes pääses. Ja see, mida ta sel ööl pealt nägi, muutis tema elu igaveseks. Elada normaalset elu pole kaugeltki nii lihtne, kui sa tead saladust, mis muudab suuresti sinu vaateid maailmast. Kui Selina pole enam kindel, keda ta usaldada saab, kui ohtlik koolikaaslane teda rahule ei jäta, ja kui ilmub välja müstiline poiss Shane, kes tekitab temas vaid aina rohkem küsimusi, on oma elu tagasi normaalseks saamine ilmselgelt võimatu. Veel enam, kui Selina taipab, et peab selgusele jõudma ka oma tunnetes Jake'i vastu Aga ka midagi muud on toimumas. Midagi, mis ohustab nii neid keda Selina armastab, kui ka teisi Blue Mist'i väikelinna elanikke. Ja mis kõige hullem - Selina leiab end selle ohu sihtmärgina. Stock used to create the cover: eyes - faestock.deviantart.com jaguar - meihua-stock.deviantart.com aesculapian snake - jasonsteelwildlifephotography.yolasite.com

Rose ei teadnud, et kui ta pärast lahkuminekut perega kruiisilaevale astub, teeb sama ka tema uus sõber. Miles ei teadnud, et kui ta pärast lahkuminekut sõpradega kruiisilaevale astub, teeb sama ka tema uus sõber. Kas nad suudavad olla üle valust, mis neid piinab, kui neile mõlemale tuletatakse meelde, mis on armastus? Üks seiklus, üks lugu, kaks täiesti erinevat inimest.

Koolis ebapopulaarne ning vaesemast perest Katy Clay on alati lootnud paremale elule. Ta elas väikeses üürikorteris koos oma ema, vanema õe Liliani ning väiksema venna Jose'ga. Nüüd, kui nende üürileping läbi saab, avaneb neil võimalus see lootus tõeks teha. Kokku hoitud raha eest õnnestub nende emal osta suur maja. Seda pakkumist lihtsalt ei saa kõrvale heita. Ning ka uues koolis paistab Katyl palju paremini minevat. On vaid üks probleem. Majas paistab olevat midagi, mis ei taha leppida oma kodu jagamisega. Ja peagi paistab, et olukord muutub ohtlikumaks iga hetkega. Veel rohkem segadust toob kaasa Katy klassi astuv uus poiss Destin, kes paistab asjadest palju rohkem teadvat, kui ta välja ütleb. Stock from deviantart to create the cover: Girl/room: Eirian-stock Starry sky: nighthawk101stock Moon: cplcrud Trees: mimose-stock Branches: simfonic Smoke: FreeRidingSoul

Ketlin on tavaline teismeline, kes elab ühes Eesti väikelinnas. Tal oli tavaline elu, tavalised sõbrad... Kuni tema kooli ilmub Adam Langdon. Poisi ebareaalselt kaunis välimus ning lummavad hallid silmad on midagi, millele mõtlemist ei suuda lõpetada peaaegu ükski tüdruk Ketlini koolis. Adamile lähedale saada pole aga nii lihtne. Ta keeldub alati kõikidest kutsetest, olgu need siis millised tahes. Ketlin ei plaani oma pead murda poisi üle, kellele tamal iialgi lootust ei oleks. Vähemalt selline on tema kavatsus esialgu. Kooli ning väikelinna ümbrusest hakatakse ühtäkki leidma surnukehi, ilma ühegi märgita sellest, mis nad tappa oleks võinud. Ja peale seda, kui tüdruku vanaema räägib talle asjadest, mida Ketlin ettegi poleks osanud kujutada, hakkab Ketlin vaikselt arvama, kas mitte Adam nende surmadega kuidagi seotud pole. Kuid mida rohkem Ketlin teada saab, seda ohtlikumaks asjad tema jaoks lähevad. Kuid üllatuseks ei pruugi tundmatu tapja temale ainsaks ohuks olla.

„On üks asi, mida ma olen juba tükimat aega tahtnud teha," ütles ta. „Mida siis?" küsisin, kuid vastuse asemel ta hoopis suudles mind. See oli minu elu esimene suudlus. Mõne hetke pärast astus ta väikse sammu minust eemale, et mu nägu näha. „Ma armastan sind," ütles ta ja jooksis minema. „Ja nüüd sa ütled mulle!" Just siis kui Anabellile hakkab tunduma, et on lõpuks Maagia eluga ära harjunud ja elu ei saaks kuidagi enam paremaks minna, läheb see kohe tunduvalt halvemaks. Imelikud asjad hakkavad juhtuma alustades telekate kadumisest, lõpetades suure sõjaga. Nüüd juba kolmandas osas ei ole enam lihtsaid võlutrikke ja tavalist kooli käimist, vaid armastus, reetmine, saladused ja kõike muud, mida te raamatut lugedes juba ise avastada võite.

Birdy nimi meenutab lindu. Vahel tunneb tüdruk ka end sellisena... Linnud on alati olnud hädised, teistele kergeks saagiks, õrnad, saavad palju haiget, nagu Birdygi. Armid katavad tema keha, meenutades talle iga päev, et kõige suurem hirm ja oht on ta ise iseendale ja iga päev läheb vaikne ja pingeline mäng surmaga aina ohtlikumaks. Tundub, nagu libiseks maailm tema haardest ja kalliks saanud inimesed lahkuvad sama kiiresti, kui ilmusid, võttes Birdy südamest killukesi ilma luba küsimata endaga. Birdy ei oota kaitsjat või päästjat, ta on alati üksi hakkama saanud, kindlasti on ta sunnitud ka nüüd oma südant kokku lappima... Alati üksi... Või tegelt pole Birdy kunagi lootnud teistele. Ta teab, mida tähendab pettuda inimestes, kes on temasse lootust sisendanud ja siis lubadusi täitmata lahkunud. Kuid, äkki seekord, see üks ainus kord keegi kuuleb tema hääletuid appikarjeid ja suudab täita selle tühja musta tühimiku Birdy südames, mis enesesse koguaeg negatiivsust tõmbab, sest midagi jääb südames alati puudu. True pistab olevat selleks päästjaks hea kandidaat... või äkki just vastupidi - veel üks põhjus Birdy nimekirjas nimega "Põhjused kauni enesetapu tegemiseks"? Raamatukaas armsa Callmegelise poolt! ♡

See hetk ei saanud ma sõnakestki suust välja. Mulle tundus nagu mu hing rebitakse minu seest välja. Ma ei saanud hingata, mu jalad ei kandnud mind, nii et ma kukkusin põlvili põrandale. Olin tõepoolest suremas. Neljas osa tõotab kindlasti olla süngem, kui varasemad osad. Tegevus toimub viis aastat peale sõda. Kõik tegelased on saanud täiskasvanuks ning Anabell on iga hetkega kuningannaks saamisele lähemal, kuid ei tema ega keegi teine ei soovi seda. Enam ei ole võimalik päästa seda, mis tuleb, aga võibolla saab veel päästa seda, mis oli.

Vihkamine ei tähenda surma soovimist. Vihkamine on mitte meeldimise kõige rängem vorm. Copyright somebody08 ©2017