See hetk ei saanud ma sõnakestki suust välja. Mulle tundus nagu mu hing rebitakse minu seest välja. Ma ei saanud hingata, mu jalad ei kandnud mind, nii et ma kukkusin põlvili põrandale. Olin tõepoolest suremas. Neljas osa tõotab kindlasti olla süngem, kui varasemad osad. Tegevus toimub viis aastat peale sõda. Kõik tegelased on saanud täiskasvanuks ning Anabell on iga hetkega kuningannaks saamisele lähemal, kuid ei tema ega keegi teine ei soovi seda. Enam ei ole võimalik päästa seda, mis tuleb, aga võibolla saab veel päästa seda, mis oli.

„Te ju üritate mind praegu lihtsalt süüdlaseks teha, kuigi ma ilmselgelt ei ole süüdi. Ma võin ju loenguid pidada infotehnoloogiast ja arendada programme, aga see ei tähenda, et ma hakkan oma andeid raiskama, et mingit mõttetut videot üles laadida. Kui tahate võite terve maja läbi otsida, aga te ei leia midagi, sest pole midagi leida. Lihtsam oleks minu klassikaaslastel küsida, kus ma olin ja mida ma tegin." „Me kindlasti teeme seda," ütles uurija Levi. Nad tõusid püsti ja lahkusid vabandades aja raiskamise pärast, kuigi nad ei paistnud seda väga kahetsevat, ja keelasid mul riigist lahkuda. Kui kõik jutud tavaliselt algavad sellega, et elas kord üks tavaline tüdruk, kellega juhtus midagi erilist, siis see pole selline jutt. Sara on eluaeg teadnud, et ta on teistsugune ja ei sobi kokku mitte ühegi endavanusega. Ta on kinnine, salapärane, geniaalne...

„On üks asi, mida ma olen juba tükimat aega tahtnud teha," ütles ta. „Mida siis?" küsisin, kuid vastuse asemel ta hoopis suudles mind. See oli minu elu esimene suudlus. Mõne hetke pärast astus ta väikse sammu minust eemale, et mu nägu näha. „Ma armastan sind," ütles ta ja jooksis minema. „Ja nüüd sa ütled mulle!" Just siis kui Anabellile hakkab tunduma, et on lõpuks Maagia eluga ära harjunud ja elu ei saaks kuidagi enam paremaks minna, läheb see kohe tunduvalt halvemaks. Imelikud asjad hakkavad juhtuma alustades telekate kadumisest, lõpetades suure sõjaga. Nüüd juba kolmandas osas ei ole enam lihtsaid võlutrikke ja tavalist kooli käimist, vaid armastus, reetmine, saladused ja kõike muud, mida te raamatut lugedes juba ise avastada võite.

Kogu helendamise ajal, ei mõelnud ma millelegi muule, kui lendamisele. Ma ei näinud, mis toimub, sest hoidsin silmi nii kõvasti kinni kui suutsin. Järsku tundsin, et pind kadus mu jalge alt ja ma pidin hakkama lendama, kui ma juba tundsin, et lendan, oleks nagu keegi mulle kurikaga vastu pead virutanud ja edasises pole ma isegi päris kindel, aga ma vist minestasin. Teises osas otsustab Anabell kooli vahetada, kuigi ainuke, kes selle üle rõõmustab, paistab olevat tema isa. Uus kool - mis seal ikka väga erilist olla saab? Anabell pole kindlasti arvestanud, et Maagia koolid võivad olla hoopis teistsugused Maa omadest. Lisaks ajab teda taga mõrtsukas, kes ei mõtlegi enne lõpetada, kui on oma sihtmärgi tabanud. Õnneks leiab Anabell ka uusi sõpru, avastab Solari kuningliku perekonna saladuse ja palju muud. PS! Kui pole esimest osa lugenud, siis pole sellest midagi. Suuri arusaamatusi ei tohiks tekkida.

„Tegele sa poisiga. Ma võtan tüdruku!" ütles ta oma kaaslasele. Ma nägin kuidas suurem deemon haaras kiirelt poisi sau ja torkas selle temast läbi. „Ei!" ütlesin ma vaiksel, sest ma olin liiga ehmunud, liiga šokis, et kõvemini midagi öelda. „Sinu kord plika," ütles Astor. Nii nagu paljud teisedki väikesed tüdrukud unistas ka Anabell kunagi printsessiks saamisest. Kui ta aga oleks teadnud, et see tähendab, sõjakoolitust, virnade viisi igavaid raamatuid, deemoneid, inimsööjataimi, võlukunsti ja pidevalt eluohtlikke olukordadesse sattumist, oleks ta ehk millestki muust unistanud.