Maailm oli üsna muhe koht olnud, enne kui ma kohtasin teatud nelja kutti, kes selle täielikuks põrguks muutsid, kes mu maailmavaadet painutasid. Enam ei olnud iga päev tähistamist väärt ja tapmine ei tundunud nii ahvatlev kui enne, kuigi ma ei saanud aru miks. See oli nii lihtne, kui kõht oli tühi, siis sõin, kui oli tuju, siis otsisin kellegi, kellega magada, mitte ei istunud üle päeva igasugustes puurides ja kongides, lasknud end piinata ja solvata, hoolinud inimeste eludest. PS: Raamatu staatus on lõpetatud, kuid see ei ole lõpuni kirjutatud!