Kas see ongi elu, mille poole püüdleme? Et kõik käiks suurema võimuga isikute käe järgi? Nagu meie oleks räpased kaltsud nende uhkel põrandal? Nemad otsustavad meie saatuse üle, kuigi neid see üldse ei koti? See juhtus Doloresega - põikpäise tüdrukuga, kes ei anna alla enne, kui on saavutanud selle, mida vaja. --- Sisaldab mingil määral vägivalda! Lugeda enda riskil!

Kes on lugenud esimest raamatut ("Ära kirjuta!") teab mis põhimõttega see raamat on, aga neile, kes ei tea siis ma selgitan: 1. ma valin ühe wattpadi kirjutatud raamatu 2. kirjutan/kopeerin selle 3. kommenteerin ja annan enda poolse hinnangu 4. armastan kõiki lugejaid, vote'si ja kommentaare ;D Vabandan juba ette, kui olete minu valitud raamatut lugenud/kirjutanud ja teile meeldis see, aga lugemine on vabatahtlik... Ps. Et saada aru 2. osast ei pea lugema esimest läbi NB! 110% kindel, et saate aju- või silmavähi!!!

Kirjutan siia enda arvamuse kirjutatud watti raamatust/raamatutest ja palun juba ette vabandust kui keegi siin märgitud raamatut lugenud/kirjutanud on, aga lugemine on vabatahtlik... Ja hoiatan ette: ÄRA LOE KUI EI TAHA SAADA AJUHÄLVET, AJU- VÕI SILMAVÄHKI!!!!!!! Head lugemist ;) (Ma tean ma olen imelik)

„Te ju üritate mind praegu lihtsalt süüdlaseks teha, kuigi ma ilmselgelt ei ole süüdi. Ma võin ju loenguid pidada infotehnoloogiast ja arendada programme, aga see ei tähenda, et ma hakkan oma andeid raiskama, et mingit mõttetut videot üles laadida. Kui tahate võite terve maja läbi otsida, aga te ei leia midagi, sest pole midagi leida. Lihtsam oleks minu klassikaaslastel küsida, kus ma olin ja mida ma tegin." „Me kindlasti teeme seda," ütles uurija Levi. Nad tõusid püsti ja lahkusid vabandades aja raiskamise pärast, kuigi nad ei paistnud seda väga kahetsevat, ja keelasid mul riigist lahkuda. Kui kõik jutud tavaliselt algavad sellega, et elas kord üks tavaline tüdruk, kellega juhtus midagi erilist, siis see pole selline jutt. Sara on eluaeg teadnud, et ta on teistsugune ja ei sobi kokku mitte ühegi endavanusega. Ta on kinnine, salapärane, geniaalne...

Birdy nimi meenutab lindu. Vahel tunneb tüdruk ka end sellisena... Linnud on alati olnud hädised, teistele kergeks saagiks, õrnad, saavad palju haiget, nagu Birdygi. Armid katavad tema keha, meenutades talle iga päev, et kõige suurem hirm ja oht on ta ise iseendale ja iga päev läheb vaikne ja pingeline mäng surmaga aina ohtlikumaks. Tundub, nagu libiseks maailm tema haardest ja kalliks saanud inimesed lahkuvad sama kiiresti, kui ilmusid, võttes Birdy südamest killukesi ilma luba küsimata endaga. Birdy ei oota kaitsjat või päästjat, ta on alati üksi hakkama saanud, kindlasti on ta sunnitud ka nüüd oma südant kokku lappima... Alati üksi... Või tegelt pole Birdy kunagi lootnud teistele. Ta teab, mida tähendab pettuda inimestes, kes on temasse lootust sisendanud ja siis lubadusi täitmata lahkunud. Kuid, äkki seekord, see üks ainus kord keegi kuuleb tema hääletuid appikarjeid ja suudab täita selle tühja musta tühimiku Birdy südames, mis enesesse koguaeg negatiivsust tõmbab, sest midagi jääb südames alati puudu. True pistab olevat selleks päästjaks hea kandidaat... või äkki just vastupidi - veel üks põhjus Birdy nimekirjas nimega "Põhjused kauni enesetapu tegemiseks"? Raamatukaas armsa Callmegelise poolt! ♡