Paar hetke läks mõõda. Ma tõusin jälle püsti. Valu kadunud. "B!tches, I'm back," Mmm kui mõnus. Ma sirutan tiivad välja. Võtan telefoni ja vaatan sealt enda peegeldust. Kallid silmad, te olete jälle seksikad, süsimustad. Ma läksin jalutama, ma püsin pimeduses. Kurat miks ma varem juba ei muutunud? Nii mõnus on jälle deemon olla. Ma loodan et lugu liiga lappesse ei lähe. Ma proovin kirjutada siia igasuguseid asju mis mulle meelde ja pähe hetkel tulevad! Lugu räägib Kersti Parkist, kes on deemon. Ta tahab teada saada, kes on ta isa mõrvar ja miks ta selline on.

"mis sinu mureks on kullake" "sa ei saa siit enam iial välja"

Mu sees oleks nagu torm. Ja ainus, kes seda suutis natukenegi rahustada oli Jimin. Pehmad huuled, mis preagu minu omadega olid kontaktis. Ta käed varjasid mu põskede roosasust. ---------------------------------------- Ja see raamat on mu ühele heale sõbrale sünnipäevaks! XOXO Mürts???