Elis on esimese kursuse tudeng, kes õpib inglise keelt ja kirjandust. Võib-olla oleks ta mõni aeg tagasi õppinud midagi muud, aga asjad juhtuvad. Sellised asjad, mille peale Elis ei mõtle. Seda seni kuni üks ajakirjanikust tudeng otsib vastuseid ja ta turvalisest pesast välja kisub. Mis juhtus suvel ning miks Elis ei taha rääkida kunstikooli katsetest?

Stabiilse elukoha, kaaslase ja töö otsimine ei ole kunagi olnud Seren Coeli jaoks. Otsides rahu linnast, mille varjudes peituvad nii mitmedki saladused - seejuures ka tema enda omad - satub Seren juhuse läbi labürinti. Reaalsuse ja näilikkuse piir nihkub ning peagi ei tea noormees, keda võib usaldada ja kes teda usaldab. On aasta 2011, Wishdale'i linnaosas lööb laineid sari veidraid mõrvu. Peale 17. aastast karjääri detektiivitööga lõpparvet teha üritav Grey Easton on valmis lahendama oma viimase juhtumi. Mõrvari tabamine osutub arvatust kaelamurdvamaks, kui külmavereliste tapmiste taga ei tundu olevat ühtki loogilist motiivi ja ohvrite vahel puudub kindel seos. Pärast aastapikkust tulemusteta uurimist ja äkitselt lakanud mõrvu juurdlus maetakse. Möödunud on 3 aastat ning Wishdale'i linn areneb jõudsasti. Ajapikku ununenud lõpetamata mõrvamüsteerium kaevatakse uuesti üles, kui järgemööda inimesed surnuna välja ilmuvad. Noor uurija Nova Adams on valmis liikuma sissemurdmistelt mõrvadele. Koos Wishdale'i Politseiprefektuuri limiteeritud uurijaskonnaga peab ta punkti panema 4 aastat kestnud mõistatusele. Juurdluses toimub äkiline pööre, kui mõrvari käekiri muutub ja nähtavale ilmuvad esimesed tõendid ja esimene tunnistaja. Need üksi ei kindlusta aga edu ja kriitiline situatsioon, keerulised peresuhted ning tormiline minevik toob Nova töö- ja eraellu lisapingeid, mis ei soodusta sugugi juurdluse lahendamist. Surve kasvab veelgi, kui Nova avastab, et kalkuleeriv kurjategija on neist tükk maad kavalam ja ainuke võimalus temast võitu saada, on mängida reeglite vastu. © BlueBubble, 2015

Selles loos ei juhtu midagi. Vähemalt ei arva ta, et midagi juhtub. Või oleks juhtunud. Ühel ööl avab ta kardinad. Kell on kaks. Õues sajab lund.

rasked on kopsud, millest hingan emotsiooni

"Tuul kraapis meeletult õhku, läbi selle oli pea võimatu kuulda kaugenevat undamist nagu äratuskella alarmi. Ükskõik, kuhu ka ei vaataks, kõikjal olid augud. Kiik oli pooleldi kustunud nagu oleks pilt lõpetamata. Pall, mis üle õue veeres, takerdus oksaraagudesse ja lõhkes, pildudes värvilisi kilde igas suunas laiali. Need söestusid peatselt ja jätsid punasele maapinnale kohvipurusarnase raja. Ma ei saanud peatuda, kui otse läbi tolmu kõndisin ning mööda poolikut tänavat edasi jalutasin. Teadsin, et keegi jälitab mind ja tal on plaan. Minul plaani ei olnud, ainult hoiatav alateadvus." Võimatu oli uskuda muinasjuttudesse, millega vanemad lapsi öösiti magama panevad. Mul ei olnud selleks põhjust. Nüüd, kui ma olen kaotanud selle ainsa inimese, kes mind reaalsuses hoidis, on väljamõeldised palju tõelisemad. Nüüd on mul põhjus neid karta. "Vaikus on alati midagi rohkemat kui torm." - Erich Maria Remarque © BlueBubble, 2012-2014

"Ehk oli see Toscana kollane diivan, mis mind sisse kutsus või sellel lebav neiu," mõtleb Frederick. "Mis kurat paneb sind võhivõõrast taas usaldama? Kas tead Ursula, nii said sa ju eelmine kord kõrvetada. Tulega ei ole ilus mängida," ütleb hääl peas Ursulale.

Värvitud sinised linnud on kurvad. Nad ei nuta, vaid raputavad tiibasid ja pritsivad värvi. Kogumik luuletustest nii inglise kui ka eesti keeles. / The colored blue birds are sad. They will not cry, but shake their feathers and spray paint. This is a collection of poems in both English and Estonian.

Kujuta ette elu, mida oled elanud teadmatuses pea 18 aastat ja äkitselt oled keegi teine. Mullast käsi puhtaks plaksutades nad lahkuvad igaveseks. Raha ning armastus on kokteili klaasi segatud. Tema on Claus Skenton.