Historias de Salapärane

Tänane õhtu oli üsna tore. Sai jooki pandud ja pidutsetud nii, et lausa jalad on nõrgad. Nüüd tuleb vaid paar kilomeetrit jala koju kõndida, sest ma ei hakka riskima sellega, kui mind mingisugune täispeaga inimene ära hakkab viima. Enne teele asumist otsisin oma kõrvaklapid välja ja ühendasin need telefoniga. Käima panin koheselt oma Spotify playlisti ja hakkasin kodu poole kõndima. Tee koju oli justkui õudukatest võetud. See oli täis metsateid, kus asetses ainult paar tänavavalgustit kollase kumaga ning samuti ka mahajäetuid hooneid, mis olid täis joonistusi ja maalinguid. Teine laul playlistis käimas, kuulen ähmaselt kedagi hüüdmas. Jään siis vaikselt seisma ning langetan kõrvaklapid kaela. ,,Ma kartsin, et sa ei kuulegi mind," lähenes tume kogu minu poole. Olin valmis midagi vastama, kuid mu mõttelõnga katkestas selle sama kogu välimus. Keha oli küll mõnusalt lihaseline, kuid nägu kuidagi ei tõmmanud mind. Terav lõuajoon ja pehmed kastanipruunid silmad ei sobinud kokku. „Tean ma teid?" uurisin noormehelt. ,,Ei, kuid ma sooviksin sind küll tundma õppida," vastas ta selle peale ja muigas.