Kõnevõimetu

Saast kulistas alla viimase lonksu pudelist, mille sildil mustasid hoiatavalt pealuu ja säärekondid, ning röhitses häälekalt. „Kuule sina, Eevald!" möirgas ta. „Jutusta meile üks lugu." Mardus vedas näole hammasterohke naeratuse. „Räägi meile..." viipas vaim maniküüritud käega elegantselt, justkui esitleks kuningale aukülalist kaugelt maalt, "...armastusest." Lühijutte läbi aegade. Enamus on juba kusagil avaldatud. Käes on aeg laiali paisatud lugude kokku korjamiseks.

Eres mia y de nadie más...

lugu jutustab ühest viie aastasest Miiast ja tema väikesest vennast Leost, ning nende jõuluõhtu seiklustest!

elu viib keerulistele teele noort neiut Cärolit, kes saab saatuse ohvriks. loe edasi et aru saada. sisu võib olla ropp ja seksuaalne käigu pealt mõtlen ma ei ütle nüüd et 100% kõik on nii v naa. ja kuna teen enda jaoks enamasti ja siiski telefonis võib esineda kirja vigu.

See (ei ole) luuleraamat, jutukogumik, hapukurgipurgi kasutusjuhend Säilitada temperatuuril 22°...25°, niiskuse eest kaitstult Mitte hoida otsese kriitika käes Kõlblik kuni vaata pakendilt 🚯♻️☢️

,,Rääkisin eile Brittiga Skype's. Ta oli imelik, kuidagi vaikne.'' Poiss vaatas mulle otsa, kulmud kipras. Ta tundus mures olevat. Närisin ebamugavusest ülahuult, mis oli jaheda õhu tõttu kuiv ja lõhenenud, ning kehitasin ebalevalt õlgu. ,,Kas sa arvad, et tal on keegi teine?'' pärisin, kartes vastust.

Lisan siia oma eelnevate aastate jooksul kirjutatud lühijutud. Need kuuluvad hetkel fantaasia kategooriasse, ent kunagi ei tea - võib-olla otsustan tulevikus mõne muu žanri kasuks.

Lugu, mille kirjutasin ca kolmandas klassis.

Kas ma tõesti näen und? või on see ilmsi? Mulle tundub, et see oleks nagu uni, sest ma ei tunne mitte kui midagi...mulle räägitakse tunnetest, aga mina ei tunne midagi...mis on tunded? kus ma üldse olen? Kas ma olen elus? Ma igatsen midagi, mis pole reaalne... Ma pean und nägema... Miks ma ei tunne, et midagi pole reaalne.