Half in the shadows

Miks, karjun enda mõtteis. "Ta tegi enesetapu," kas tema siis mitte ei valinud seda, tuletan talle nuuksudes meelde. Selle peale vabastab ta mind enda embusest ning vaatab mulle tõsiselt otsa ilmel nagu tahaks väita, et see on jama. Hetkeks ma loodangi seda, kuid ta ütleb:" Vahepeal ei saa me isegi seda valida. See oli ette määratud nii minema. Võibolla ei valinud seda tema, aga tema sees oli see otsustatud. Ta ei oleks sind mitte kunagi jätnud."

Aga ometi ta tegi seda. Vaatan läbi pisarate talle otse silma ning soovin, et ta võiks lugeda mu mõtteid, sest vahepeal on paganama raske neid välja öelda. Ma tahan, et ta muudaks kõik mu arvamused ümber. Ta võiks muuta enda valedega mu maailma ilusamaks ja ma isegi ei hooliks, kas ta räägib minu emast või kellegist teisest. Peaasi, et mina usuksin kõike, mida ta ütleb.